Noortele kuni kaks hektarit maad – üks unustusse vajunud maaelu päästmise plaan

 (32)
Noortele kuni kaks hektarit maad – üks unustusse vajunud maaelu päästmise plaan
Foto: Ago Tammik

Noortele maa jagamine ja uusasundused - abinõud, millest koosneb maaeluministeeriumi plaan meelitada eestlased tagasi maale - märgib järjekordset suurprojekti, mille sarnaseid on algatatud varemgi. Edutult.

Neli eesti teadlast eesotsas majandusteadlase Valter Aasmäe ning rahvastikuteadlase ja meditsiinidoktori Jaak Uibuga koostasid juba 2006. aastal põhjaliku ja hoiatava ülevaate sellest, kui kriitiline on Eesti rahvastiku olukord, miks see nii on ja kuhu see välja võib jõuda.

Aasmäe, Uibu, Heino Luik ja Kerstin Hallik kutsusid üles käivitama ERAREt – Eesti rahvastikutaaste regionaalprogrammi – mille algsed teesid said kirja juba 2001. aastal. Järgmiste aastate jooksul täiendati neid ühtseks programmiks.

Mis oli ERARE?

ERARE pidi sajandi alguses lahendama sama probleemi, mille ees Eesti praegu on ja mille EKRE ning maaeluministeerium on lubanud lahendada oma versiooniga eestlaste välismaalt tagasi ja linnast maale toomisest.

ERARE ei läinud käiku, ent praegu saab meenutada, kuidas teadlased ja ühiskonnategelased püüdsid korduvalt valitsusele selgeks teha, et selleta maaelu hääbub. Edutult.

2009. aasta jaanuaris pidas Jaak Uibu riigikogu konverentsikeskuses kõne, kus taaskord pani seadusandjaile südamele, et see programm tuleb käivitada.

ERARE kontseptsioon valmis Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudis aastail 2003-2004. Kontseptsiooni põhjalikkust näitab selle mahukus. Seda oli kolm köidet, neist esimeses oli 118 lehekülge.

Seotud lood:

Praegu on huvitav vaadelda, kuidas seltskond murelikke inimesi püüdsid lahendada, praeguseks veelgi teravamaks kujunenud olukorda maal. 2006. aastal kirjutasid programmi koostajad, et ERARE käivitamisel ei tohiks käest lasta praegust soodusseisu – häid majandusaastaid ja kaheksakümnendate Eestis sündinud noorte arvukaid aastakäike. See lootus neil luhtus.

Eesmärgid ikka samad

Alljärgnevad on lühendatult ligi 15 aastat tagasi kirja pandud ERARE põhiseisukohad. Kui praegused EKRE juhid on püüdnud rahvuskonservatiivsust justkui enda omandiks kuulutada, siis ERAREt lugedes pole kahtlust, et mure eestluse jätkumise ja eestlaste püsimise pärast oli tugevalt juba tookord programmi autorite südames.

ERARE ei läinud käiku, ent praegu saab meenutada, kuidas teadlased ja ühiskonnategelased püüdsid korduvalt valitsusele selgeks teha, et selleta maaelu hääbub. Edutult.

ERARE definitsioon kõlas järgmiselt: Eesti rahvastikutaaste regionaalprogramm on kodanike omaalgatusele tuginev ning riiklikult ja omavalitsuste poolt toetatav meetmete kogum asumite arendamiseks, rahvastiku kvaliteedi parandamiseks, iibe suurendamiseks ja majandustegevuse edendamiseks Eesti maapiirkondades. Nimetatud definitsioon seab esikohale noore pere omaalgatuse ja omaosaluse, sest just nende kaudu kujuneb peremehe- ja omanikumentaliteet. Riigi ja omavalitsuse materiaalne abi on oluline, sageli otsustava tähtsusega.

Programmi eesmärgid olid asumite arendus, iibe suurendamine ja majanduse edendamine maapiirkondades; linnastumise tasakaalustamine; töise, looduslähedase ja tervisliku kasvukeskkonna loomine lastele; põhikoolitus kodu- ja looduslähedases keskkonnas; elu- ja töötingimuste võimaldamine eri põlvkondadele ühises kodus.

Peamine mõte oli, et riigi toel võiksid kuni 35 aasta vanuste noorte eestlaste pered saada selleks ette nähtud piirkondades maad ja luua sinna oma kodu. Maa saamist sooviti võimaldada ka nendele noortele perekondadele, kelle netosissetulek ei võimalda saada laenu kodu rajamiseks pankadelt.

Perekonnad, kes soovinuksid maad maakodu rajamiseks soodustingimustel, pidanuksid esitama vallavalitsusele avalduse, milles põhjendataks soovi rajada maakodu ja selgitataks võimalusi maakodu rajamiseks, seal elamiseks ja töötamiseks.

Kaks hektarit ja maakodu

Maakodude rajamiseks plaaniti anda igale perele kuni kaks hektarit maad kasutusvaldusse. Maakodu soodustingimustel rajanud ja seal elavatel peredel oleks õigus taotleda see maatükk omandisse pärast seitsme aasta möödumist.

Maakodude rajamise esimesel etapil alustataks pilootprojektide koostamist kahes-kolmes vallas, kusjuures vähemalt kümnele perele taotletaks subsideeringuid (igale perele 100 000 krooni) maakodu rajamise alustamiseks. ERARE elluviimine pidi eeldama maakodude rajamiseks vajaliku maa reserveerimist valdades. Selleks nähti ette reservmaafondi moodustamine.

Loomulikult ei kavandatud neid eesmärke täita mõne aastaga - ERARE oli plaanis realiseerida kahe inimpõlve – 50 aasta jooksul.

Loe veel

Rahvastiku taastamise programmi visioon maakodust kõlas järgmiselt. Maakodu on ette nähtud laste, täiskasvanute ja vanurite kõigi kehaliste ja vaimsete võimete ja vajaduste väljaarendamiseks, nende sihipäraseks rakendamiseks ja rahuldamiseks ning inimväärse elu võimaldamiseks kolmele kuni kuuele inimesele.

Maakodu asub omaette, bioloogiliselt balansseeritud elamiskõlblikul maal. Maakodud ei ole juhuslikult looduskeskkonda laialipillatud eravaldused, vaid omavad vajalikku infrastruktuuri ja sotsiaalsfääri. Nad kujutavad endast avarate aedlinnakute, maa-asulate ja hajaasustuse teaduslikult põhjendatud hübriidsüsteemi. Maakodud ei välista pereliikmete töötamist linnades või tööstuses väljaspool oma kodu, kuid loob eelduse kodus töötamiseks ja omakasvatatud (või teatud-tuntud naabri poolt kasvatatud) toidu tootmiseks.

ERARE maakodusid võis liita olemasolevatesse asulatesse mõnekaupa või rajada eraldi, aga asustuse puudumisel ja vastuvõetavate looduslike tingimuste puhul peeeti otstarbekaks rajada maakodud üksteise naabrusse kobarküla kujul. See pidi hõlbustama kommunikatsioonide ehitust, võimaldama ühistegevust, kergendama probleemide lahendamist.

Ka oli ERARE-s ette nähtud võimalus kasutada kohalikku ehitusmaterjali, energiaallikaid ja tööjõudu. Eriti kenasti kõlas, et "kobarküla koosseisus on otstarbekas lahendada naturaalse ja värske, ilma transpordikahjustusteta, ilma keemiliste lisanditeta joogipiima ja munade tootmine ainult külale vajalikus mahus."

ERARE filosoofia

Programmis arutati ka maaelu ja -kodu üle laiemalt.

"Kodu võib olla tootmisüksus ja võib muutuda pelgalt tarbimisüksuseks. Minevikus oli kodu paik, kus eluks vajalik tuli ise teha või kasvatada. Kodude moodsa majapidamistehnika algne mõte oli saavutada vabadus kurnavatest rasketest töödest. Ent samas hääbub suutlikkus keha ja meeli kasutada millegi muu kui tarbimise jaoks," kirjutati seal.

"Kui tootmine ja loomine liitis inimesi omavahel, siis tarbimine lahutab – ja muudab seega komplitseerituks ka suhted. ERARE maakodude rajamine aitab meil vähemalt osaliselt taastada kodu kui tootmisüksus koos kõigi sellest tulevate hüvedega."

Loe praegusest plaanist lähemalt artiklist "EKRE valmistub rahvast välismaalt ning linnadest riigi raha toel maale kolima".