NÕUANNE: Kuidas ametiautoga isiklikke sõite teha
Tulumaksuseadus räägib erisoodustuste juures küll tööandjast, aga praktikas tähendab tööandja, kes oma kulul ostetud sõiduauto töötajale vabalt kasutada annab, ikka äriühingut.
Veidi aega tagasi riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-93-08 tehtud otsuse kajastamine ajakirjanduses tekitas ka arvamusi, et nüüd on kõik probleemid sõiduautode erisoodustuse ja sõidupäevikute pidamisega lahendatud. Päris nii see kahjuks ei ole.
Erisoodustuse hinna määramise kord on kehtestatud rahandusministri 29.12.1999. a määrusega nr 120. Kord annab võimaluse maksta erisoodustuse makse ka väiksemalt numbrilt kui maksimaalne 4000 krooni (kuni selle aastani 2000 krooni). Selleks tuleb aga pidada sõidupäevikut, mille sisu on määruses ette kirjutatud. Kord ei välista, et sõidupäeviku järgi erisoodustust üldse ei olnudki.
Määrust lugedes tundub algul, nagu olekski sõiduautoga ainult kaks võimalust: kas maksad maksud neljalt tuhandelt või pead päevikut. Algusest peale on maksuametiga vaieldud selle üle, millal võiks lugeda tõendatuks, et äriühingu sõiduautoga isiklikke sõite ei tehtagi, s.t millal pole erisoodustust, mida maksustada.
Seaduse ja määruse kirjutamisel arvestati vaikimisi olukorraga, kus äriühingu juhatuse liikmetel ja töötajatel on äriühingule kuuluv sõiduauto vabalt kasutada ja muud autot inimesel ei olegi. Tegelik elu on aga keerulisem ja kahjuks ei ole määrust pärast 2003. aastat sisuliselt korrigeeritud.
Maksuameti vead
OÜ Virumaa Veepumbakeskus juhatuse liige hoidis oma osaühingu sõiduautot kodu juures garaažis, sest tal oli vaja pumpade avarii korral kiiresti kohale sõita. Seega oli tegu operatiivsõidukiga. Lisaks oli tal ka isiklik sõiduauto. Kuna ta osaühingu autot isiklikeks sõitudeks ei kasutanud, ei pidanud ta ka sõidupäevikut.
Maksuamet väitis, et kui pole sõidupäevikut, pole ka mingit võimalust kindlaks teha, et autoga isiklikke sõite ei tehtud. Erisoodustuse maksude sissenõudmiseks piisab sellest, kui sõiduautot on võimalik piiramatult kasutada ja sõiduauto tegelikku ettevõtlusega mitteseotud kasutamist polegi vaja tuvastada.
Riigikohus leidis, et maksuamet ja alama astme kohtud olid rahandusministri määrust lugedes ära unustanud asja olemuse: erisoodustuse olemasolu.
Õigusaktides on oluline kogu tekst ja määruse punkt 4 algab sõnadega "kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine...".
Seega on asja olemus selles, kas sõiduautoga isiklikke sõite tegelikult tehti või ei, mitte aga selles, kas päevikut peeti.
Maksuamet oleks pidanud tõendama, et osaühingu juhatuse liige seda autot isiklikeks sõitudeks tegelikult kasutas, või siis leidma tõendid, mis näitaksid, et ta seda suure tõenäosusega tegi.
Korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb ja saab tõendada nimelt ja ainult sõidupäevikuga või et selle puudumine tähendab kindlasti erisoodustuse andmist. See on pärast riigikohtu otsust üheselt selge.
Riigikohtu otsuses on ka kirjas, et tööandja sõidukit (mitte ainult sõiduautot) kasutav töötaja võib teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.
See pole küll tööandja ettevõtlusega seotud, aga see pole ka rahaliselt hinnatav soodustus ja kui sõiduki selline kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegu erisoodustusega.
Sõit tööle kui erisoodustus
Teisalt osutab riigikohus oma otsuses, et maksuamet oleks saanud erisoodustuse andmist põhjendada sellega, et juhatuse liige on äriühingu sõiduautot kasutanud kodust tööle ja sealt tagasi sõitmiseks.
See on reeglina erisoodustus, kus ei räägita sõiduautode juures selle hulgast, vaid ainult esinemise faktist. Isiklikul otstarbel läbi sõidetud kilomeetrid oleksid olulised ainult juhul, kui auto kasutaja oleks nende eest äriühingule midagi maksnud.
Siis oleks vaja teada kilomeetrite arvu, saaks arvutada ühe kilomeetri kinnimakstud hinna ja võrrelda seda määruses toodud 3 või 4 krooniga kilomeetri eest.
Tulumaksuseadus ei loe erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel ainult siis, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Nii et kui kodu juurde pargitud operatiivautoga sõita hommikul osaühingu kontorisse ja õhtul sealt koju tagasi, võib see olla erisoodustus ja võib seda ka mitte olla.
Kuidas antud juhul sellega lood olla võinuks, me ei tea. Et lugu juhtus Väike-Maarjas, poleks ilmselt erisoodustusega tegemist olnud, kui juhatuse liige elaks keskusest neli-viis kilomeetrit eemal.
Kuna osaühingu autot kodu juures hoidnud juhatuse liikmel oli ka isiklik sõiduauto, lisas see sisu väitele, et osaühingu autoga isiklikke sõite ei tehtud.
Kui aga osaühingu operatiiv-auto oleks olnud juhatuse liikme pere ainsaks mootoriga liiklusvahendiks, võinuks vaidlus vabalt lõppeda ka sellega, et erisoodustuse tõenäolise esinemise kohta on piisavalt tõendeid.
Seda peab silmas pidama ka siis, kui sõidupäevikut peetakse, sest päeviku sisustab ju auto kasutaja.
Asja kolmandast küljest vaadates räägivad õigusaktid sõidupäevikust ainult tööandjale kuuluvate sõiduautode puhul. Kohalikest maksukeskustest on viimastel aastatel kuulda olnud, et päevikut peab pidama ikka kõigi liikurmasinate kohta, ja niisugust juttu hakati rääkima ka FIEdele, keda see rahandusministri määrus üldse ei puuduta.
Juttu, et kuuemeetrise järelkäruga metsaveoautoga käidi poes, kui sõidupäevikut ei peetud, peavad ka alama astme kohtud pärast seda riigikohtu otsust ilmselt küündimatuks.
