Nugis varastas terve ploomipuu tühjaks
Juminda külas asuva Kivimäe talu peremees Kalle oli ülikonna selga ja uued kingad jalga pannud ning tegid kella kuue ajal õhtul õueväravas külavanema autot oodates aega parajaks. Et Kaberneeme mälumängu mängima sõita. Ja korraga näeb - metsa poolt tuleb kiiruga mingi imelik loom: suurem kui orav, väiksem kui kass, pruunikat värvi ning koheva sabaga. Ja hüppab maast otse ploomipuusse. Ütlematagi oli selge, et tegemist oli ploomiraksu tulnud tegelasega.
Kalle võttis maast väikese kivi ja viskas hirmutamiseks looma suunas: no lase jalga - need on meie ploomid! Aga vennike istus rahulikult puu otsas edasi, ei teinud teist nägugi. Ja Kallest ta sinna okste vahele jäigi.
„Mina pole enne niisugust looma näinud. Tont teab, kes ta on," rääkis Kalle mõni aeg hiljem naabrinaisele. See asus usinasti Internetis tuhlama ning pakkus, et ehk võiks tegemist olla lagritsaga.
„Lagrtis see kindlasti pole. Ja ükski teine unilaste hulka kuuluv loom ka mitte. Sest need on kõik oravast väiksemad," lükkas loodusemees Uudo Timm naabrinaise põneva oletuse ümber. Peale selle on lagritsat Eestimaal viimastel aastakümnetel nähtud vaid väga üksikutes kohtades ning tal pole ka eemalt silmatorkavat kohevat saba. „Tõenäoliselt on tegemist nugisega. Nugis ei tule siis ka puu otsast alla, kui puud kõvasti raputada. Hoiab küüntega kinni ja istub edasi."
Timmi sõnul olid nugised aastakümneid tagasi suhteliselt haruldased loomad, kuid nüüd leidub neid igal pool. Selles polevat midagi imelikku, et nad end inimeste lähedusse elama sätivad. „Kuigi see on küll veidi ebatavaline, et nugis õunu-ploome suuremas koguses vitsutama kukkus. Nugis on kiskja ning toitub tavaliselt närilistest, aga ka lindudest ja kahepaiksetest. Metsamarjad ja kodukanad näiteks sobivad samuti. Ning metsas rüüstab ta mesipuid ka hea meelega - sööb mee ära ja kärjetükid jäävad puu alla vedelema."
„Ploome ma suuremat taga ei nuta, kuigi umbes kolm ämbritäit oli neid puu otsas. Aga ta pagan lõhkus puu ära - väikesed oksad on kõik katki ja ripakil," on Kalle nugise peale siiski veidi pahane.
Huvitav on seegi, et kui ploomid otsa said ja Kivimäe perenaine Viive magusad õunad ära korjas, lõppesid ka nugise külaskäigud. „Ega tola loll ole! Küll ta juba teab, mis hea on," selgitas Timm looma maitse-eelistusi.
Sitahunnikute ja õunasüdamete järgi oletas Timm, et nugisel võis ka abimehi olla. "Nugis tegutses ilmselt puu otsas, aga alla kukkunud ploomide ja õuntega võis maiustada hoopis kährik. Nugise väljaheited on suhteliselt väiksemad ega pruugi sugugi nii silmapaistvad olla, kähriku omad seevastu küll. Pealegi ei suuda suhteliselt väike nugis korraga suurt kogust süüa. Kährikud aga on küllalt suure isuga ning võivad öö jooksul suure hulga ploome ja õunu ära närida."
Kes on nugis?
Nugis on umbes kodukassi suurune, 30-50 cm pikkune, koheva 15-25 cm pikkuse sabaga väikeuluk, kes kaalub 0,5-2,2 kg ning on aktiivne enamasti hämarikus ja öösel. Nugise peatoidus on närilised, eriti uruhiired, kuid ta sööb ka linde, kahepaiksed ja marju. Ise langevad nugised sageli saagiks rebastele ja suurtele röövlindudele.
Eestis elab kahte liiki nugiseid. Metsnugise karvastik varieerub helepruunist tumepruunini, tema kurgualune on kollakas ja "manisk" väga varieeruva suurusega.. Metsnugisega väga sarnane on kivinugis. Liike saab kogenud vaatleja eristada näiteks kurgualuse maniski järgi, mis kivinugistel on valkjas ja ulatub eeskäppadeni välja.
