Õige malevlane sõnnikuvirna ei pelga
Väike rühm malevlasi on tihedalt kogunenud Ranna Rantšo lauta Läänemaal Hanila vallas. "Siin tuleb hästi tasa olla," annavad noored sosistades märku, et midagi on toimumas.
Nii hobused, kitsed, jänesed, üksik puremisest paranev lambatall kui ka kanad on tavapärasest vaiksemad. Justkui avaldaksid austust päevakangelasele Täpikule, kes on just ilmale toonud kolm pisikest põrsast. Ei lähe kaua, kui kolmele on lisandunud veel neli. See on vaid üks näide, kuidas kahe Rantšos elatud nädala jooksul on malevlased kogenud tõelist maaelu.
Praegu tühjana seisev laudanurk oli paari päeva eest kaetud paksu sõnnikukihiga. Kopp kergitas aga sõnniku üles, et seda üldse liigutada oleks võimalik. Noored haarasid viglad ja viskasid sõnniku kopa peale, mis selle laudast välja viis.
Pääsesid maasikatest
Kuigi võiks arvata, et linnalaps hea meelega lauta sõnnikuvirna ei lähe, siis noorte jaoks ei kõla see üldse õõvastavalt.
Pigem valmistab raskusi okste põletamine, mille teeb keeruliseks suvise kuumuse ja lõõmava lõkketule kooslus.
Igapäevatööde hulka kuuluvad veel rohimine, loomade toitmine ning muud tallitööd. Samuti saavad noored kaasa lüüa toidutegemises, sest iga päev on keegi neist köögitoimkonnas.
"Paneme neid tegema kõike, mis vähegi teha vaja on," püüab Ranna Rantšo perenaine Ande Arula malevlastele võimalikult mitmekesist tööd pakkuda.
Noored on aga õnnelikud, et nad ei pea põldude vahel päevast päeva maasikaid taga ajama, vaid saavad katsetada mitmesuguseid talutöid.
Ranna Rantšo 20 malevlasest pole varasemat kogemust ainult viiel. On aga isegi neid, kes Rantšole truuks jäänud ja töötavad seal juba kolmandat või neljandat aastat.
Noored, kes malevas varem olnud, teavad juba, mis neid ees ootab. Nad ei pelga tööd, kuid Arula sõnul paistab siiski välja, et puudub stabiilne töötegemise harjumus. Mõnikord ei tule perenaine selle pealegi, et peaks elementaarseid töövõtteid ette näitama.
Esimene nädal on tavaliselt raske, sest noortel läheb taluelu rutiiniga kohanemiseks aega. Arula tunnistab, et nende töö on harjumuspärasest aeglasem ja leidub hetki, mil tuleb pidada tõsiseid kõnesid vastutustunde ja töökohustuste täitmise kohta.
Teisalt saab ta aru, et linnastumise keskel vajavad noored kohta, kus selliste kogemuste võrra rikkamaks saada.
"Motiveerime neid, kes paremini tööd teevad," annab perenaine omalt poolt kõik, et maal viibimist võimalikult toredaks teha. "Ja lõppude lõpuks," sõnab ta, "saavad tehtud kõik tööd, mida ise teha ei jõua."
Pealegi toovad noored Rantšo õuele alati palju rõõmu. Lõbus olek ja vabal ajal kostuvad pallikõksud panevad taluõuel elu käima.
Arula arvates on selle juures kurb, et riik ei toeta talusid, kes malevlastega tegelevad. Ranna Rantšo pakub noortele töökogemust juba neljandat aastat, kuid perenaine kardab, et tänavune võib jääda viimaseks.
"Kui riik maksaks kinni toitlustuse ja malevlaste palga, oleks okei, aga praegu läheb kõik liiga kulukaks," sõnab ta, sest ise peab öö läbi tööd tegema, et raha korjata ja malevlastele maksta.
Loodreid põllule ei taheta
Et saada head töötulemust ning leida kohusetundlikke noori, nõuab Valgjärve maleva tööandja, Orava talu peremees Sulev Nõmmann lisaks kandideerimisankeedile ka motivatsioonikirja. Loodreid maasikapõllule ei taheta ning seetõttu aitab motivatsioonikiri välja valida need, kes ennekõike huvituvad tööst ning teenimisest.
Nõmmann sõnab, et töötajate valimisel hindasid nad väga neid, kellel olid kindlad eesmärgid, näiteks reis või uue jalgratta ostmine. "Varasematel aastatel oleme kogenud, et meile satub väga ebaselge sihiga inimesi," toob ta välja.
Tööandja ei vaja neid, kes seisavad keset põldu ja loobivad teisi maasikatega. "See tõmbab ka teiste motivatsiooni maha," leiab Nõmmann. Ta lisab, et tema juurde on sattunud selliseidki noori, kelle ema on neid kirja pannud lihtsalt seepärast, et laps saaks suveks kodust eemale.
Kunagi, kui Valgjärvel kool tegutses, osutasid abikäe kooliõpilased, kuid nüüdseks on kool suletud, maa aktiivsematest inimestest tühjaks jooksnud ja kohalikes ettevõtetes valitseb tööjõupuudus. Siin tulevadki appi malevlased.
"Kas õpilasmalev või üldse mitte keegi," lausub Nõmmann. "Nad on meie ainus pääsetee." Lisaks pakub noortega töötamine palju rõõmu, suur osa neist on tahtejõulised ja õpihimulised.
Nõmmanni sõnul on nad sättinud puhkepäevad nii, et need ei oleks kõrvuti. "Selles äris ei saa võtta kaht päeva järjest vabalt," tõdeb ta. Muretsema paneb rühmade vahetumise paaripäevane ajavahe, mil põldudel pole kedagi, kes marju korjaks.
SA Õpilasmaleva juhataja Maarja Saaviku jutu kohaselt on kuupäevad paika pandud selle järgi, et malevasuvesse mahuks ära kaks ja mõnel juhul tööandjale vastu tulles kolm vahetust.
Tähtsus selgub alles hiljem
SA-l Õpilasmalev, kes vahendab tööd vaid Tallinnas elavatele noortele, on koos linnasisestega tänavu 46 malevarühma. Suve jooksul saab tööd 820 noort, mis on võrreldes eelmise aastaga saja võrra rohkem.
Linnavälistest tööpaikadest, mida on kuraditosin, olid tänavu kõige popimad Pidula Saaremaal ja Pühajärve Valgamaal. Saaviku ütluse kohaselt on põhjuseks Saaremaa ja Lõuna-Eesti üldine populaarsus, ka on sarnaselt Ranna Rantšoga nendes rühmades tööpõld mitmekesine.
"Usun, et vanuses, kus noored juba lastelaagritest välja kasvanud, on malevaformaat üks väheseid, kus poisid-tüdrukud suvel kõik oma huvid rakendatud saavad," selgitab Saavik.
Ta lisab, et paljud ei oska selles vanuses töökasvatuse tähtsust oluliseks pidada, vaid saavad alles hiljem aru, mis põhjusel see neile hea ja kasulik on.
40eurone malevatasu on Saaviku sõnul sümboolne summa, et noor tunneks rühmas osalemise kohustust ja peaks oma lubadusest kinni. Linnavälises rühmas katab 40 eurot kolme päeva majutuse ja toitlustuse. Tegelikkuses on ühe noore peale kuluv summa kaheksa korda suurem, sest päevi, mis malevas veedetakse, on 19. Lisanduvad rühmajuhtide tasud, kultuuriprogramm, transport, kokkutulek jne.
Kui võtta aluseks linnaväline tunnitööga rühm, tuleb malevlaste keskmiseks palgaks 160 eurot. Tasu maksmise eest vastutavad tööandjad. 1/10 SA Õpilasmalev rahast tuleb riigilt, ülejäänu Tallinna linnalt.
Kui SA Õpilasmalev on mõeldud ainult tallinlastele, siis Eesti Noorsootöö Keskus koordineerib üle-eestilist noortemalevate tegevust, mida rahastab haridus- ja teadusministeeriumi kaudu Hasartmängumaksu Nõukogu.
Noorsootöö keskuse peaeksperdi Liis Proosi sõnul teeb iga projekti korraldaja oma eelarve vastavalt võimalustele. Enamik malevaid on osalejatele tasuta, kuid leidub ka neid, kes on kehtestanud osalustasu.
Taotlusi malevate korraldamiseks esitati tänavu 11 maakonnast. Valgamaalt, Raplamaalt, Hiiumaalt ja Jõgevamaalt taotlusi ei laekunud.
Eesti Noorsootöö Keskuse peaeksperdi Liis Proosi sõnul on põhjused erinevad: malevaid korraldatakse ilma riikliku toetuseta või käivad teiste maakondade noored nende juures malevaid korraldamas.
Osa noori eelistab aga ilma kellegi vahenduseta tööd vihtuda. 11aastane Kadi Sudomoikina Põlvamaalt Holvandi külast trotsib kõrvetavat päikest ja pealetükkivaid parme ning käib seitsme kilomeetri kaugusel Ruusa kandis viljapõllust tuulekaera välja kitkumas.
Töö on lihtne: ikka nisust pea-jagu kõrgemal tuulekaeral natist kinni ja koos juurtega mullast välja, siis taim krõks-krõks kokku ja üle õla olevasse musta kilekotti. Kui kott täis, tuleb see põllu veerde teiste omasuguste sekka toimetada.
"Tahaksin telefoni osta, vana läks katki," avalikustab Kadi, mida ta teenitud rahaga teha plaanib. Tema ei ole suurel põllul sugugi ainus. Teiste lastega hoiavad nad ühte viirgu, et põld läbi käia ja kogu tuulekaer halastamatult välja kitkuda.
Kadi sattus selle töö peale koos sugulasega, kes seal juba mõni päev varem tööl käinud. Sama vana Marko Sudomoikin ütleb, et tuulekaera kitkumine on tunduvalt lihtsam kui varasem maasikate korjamine.
"Maasikaid ei tohtinud korjates ära lömastada," selgitab heledapäine poiss parmuhammustust sügades.
Mis töö pärast tuulekaeraga ühele poole saamist ees ootab,
seda ei oska Marko veel öelda. Aga raha on vaja teenida, sest unistuste rollerist on veel 50 eurot puudu. Ja kui sõiduriist käes, on vaja selle paaki ka kütust osta.
Lapsed enne täiskasvanuid
Ruusa Farmeri juht Ainar Rohelpuu on laste tööga väga rahul. "Nad käivad hommikupoolikul, enne kui palavaks läheb, ja on väga tublid," kiidab mees, lisades, et kohalikele täiskasvanutele teevad lapsed silmad ette.
"Siin on väga raske töötajaid leida, kuna enamik on joodikud ja kunagi ei tea, millal inimene otsustab tööle lihtsalt mitte ilmuda," on Rohelpuu kriitiline.
Ka Tartumaa põllumees Madis Ajaots kinnitab, et pärast iga kuu viiendat kuupäeva, kui laekuvad pensionid, ei ilmu täiskasvanud hooajatöölised kohale.
Ajaotsa põldudelt kõrvaldavad tuulekaera samuti suvevaheajal taskuraha teenivad õpilased, tänavu gümnasistid.
"Nemad on väga tublid, aga üks maasikakasvataja kurtis, et tal on Tallinnast malevlased sees ja neist mõni ei tule üldse põllule," teab Ajaots. "Tahtis neid minu juurde sokutada, aga mida ma sellistega teen!"
KÄED SUVEL MULLASEKS
Noortemalevate maakondlik jaotus 2013
Maakond Noorte arv*
Harjumaa 1575
Pärnumaa 1132
Tartumaa 460
Lääne-Virumaa 338
Järvamaa 234
Põlvamaa 220
Viljandimaa 205
Ida-Virumaa 170
Võrumaa 54
Saaremaa 45
Läänemaa 20
Kokku 4453
*Kõik malevakorraldajad ei ole riiklikku malevatoetust taotlenud, seega on malevas osalevate noorte arv tegelikult suurem.
Allikas: Eesti Noorsootöö Keskus
