„Hooldekodu jääb siiski ka tulevikus osale kaaskodanikest ainsaks sobivaks lahenduseks. Sõltumata terviseseisust ja east on inimene alati austust väärt. Inimesi ei tohi panna olukorda, kus neile tundub, et nende väärikus kaob, neid koheldakse hooldusobjektide, mitte inimestena, kellel on tunded ja mõtted.“

Madise resümeerib õiguskantsleri ametkonna kontrollkäikudele viidates, et paljude Eesti üldhooldekodude tingimused ei taga nende elanike põhiõigust inimväärsele elule. Siiski on ka suurepäraseid näiteid, kus hooldekodu asukad on puhtas koduses keskkonnas, neil on piisavalt huvitavat tegevust ja vajadusel tagatud ka arstiabi.

„Paljud probleemid tulenevad valdkonna kroonilisest alarahastamisest. Loodan, et kohaliku omavalitsuse ülesannete ja rahastamise muutmisel arvestatakse vajadusega oluliselt parandada elu- ja hoolduskvaliteeti hooldekodudes,“ leiab õiguskantsler, juhtides tähelepanu ka värskele Maailmapanga raportile, mis soovitab Eestil märgatavalt suurendada pikaajalise hoolduse rahastamist.

Madise sõnul peavad haldusterritoriaalse reformi käigus loodavad omavalitsused suutma korraldada ja rahastada vajalikke teenuseid ka olukorras, kus teenusevajajaid elanikkonna vananedes oluliselt lisandub. Inimeste kodus ja päevakeskustes abistamist saab korraldada ka kogukondlikul põhimõttel.

„Eakad ja teised abivajajad ei suuda sageli ise enese eest enam seista. Seda tähtsam roll on täita sotsiaalpoliitika kujundajatel ja eakate hooldusteenuse korraldajatel,“ kirjutab Madise sotsiaalpoliitika kujundajatele, linna- ja vallavolikogudele ning hooldusteenuse osutajatele.

Mahukas ringkirjas märgib õiguskantsler, et paljud üldhooldekodude probleemid tulenevad professionaalse personali nappusest. Näiteks pannakse hooldekodude elanikke luku taha, seotakse kinni või antakse sunniviisiliselt rahusteid, kuigi seadus seda teha ei luba. Inimlikult on keeruline süüdistada hooldajat, kes üksinda vastutab paljude inimeste eest, kelle seas on ka ennast ning teisi ohustavaid dementseid. Üldhooldekodudes elavate inimeste väärikas kohtlemine on siiski võimalik ja ka vajalik. Olukorda saab parandada ka suurte investeeringuteta, valides, motiveerides ja koolitades hooldajaid ning luues töötingimused, mis väldivad kalestumist. „Eakate väärikuse eest hoolitsemist ei saa vaadelda viisil, et see tuleb kellegi teise arvelt. Põlvkondi ei tohi üksteisele vastandada,“ rõhutas õiguskantsler.

Ringkirja koguteksti saad lugeda SIIT.