Oliver Kruuda: usun, et saame Venemaa turu varsti valla

 (70)
Oliver Kruuda: usun, et saame Venemaa turu varsti valla
Oliver KruudaFoto: Andres Putting

"Kui probleem käes, tuleb sellele otsa vaadata ja vastavalt ka käituda. Eesti piimandussektor on Euroopa efektiivseim ja kui kõik piim, mis udarast tuleb, ka raha eest kombinaati jõuab, on rasva (kosumiseks - toim) piisavalt," arvab piimatööstur Oliver Kruuda Maalehele antud intervjuus.

Kuigi ka Tere ASi tabas aasta algul Vene toidujärelevalveameti ekspordikeeld, saite sellest varem lahti kui teised. Kas jõudsite juba Vene ekspordi taastada?

Jah, oleme Venemaaga kaubitsenud terve kevade ja suve. Sinna läks viimasel ajal 7-8% meie toodetest. Nii lühikese ajaga ei leita meie äris uusi turge, niisiis täitsime nõuded ja taastasime sama segmendi müügi, ei muud. Kogemustest on aga kõikidest abi ja eks parim õppetund on see, kui pannakse mängima tango muusika - siis tuleb tangot tantsida.

Millised on seoses Venemaa sanktsioonidega nüüd Tere ASi suurimad probleemid?

Suurim arusaamatus on see, et ei tea, kuidas turud hakkavad käituma. Kui järsku jääb sedavõrd palju toodangut Euroopas müümata, on ostjad hästi loiud. Pigem spekuleerivad teised jõud, mitte ostjad, ja see kindlasti viib mahutoodete hinnad alla. Ainuüksi kahe päevaga on hindadest kadunud juba peaaegu pool ja see jõuab paratamatult ka tooraine hindadesse.

Kas teil on olemas plaan neist probleemidest üle saamiseks?

Eesti ettevõtja on karastunud. On ju meil turu sulgemise varasemaid kogemusi: laovarude seadus jõustati kaks päeva enne kehtimahakkamist, käibemaks tõusis päevapealt, elektri hind tõuseb pea iga päev…

Kui probleem käes, tuleb sellele otsa vaadata ja vastavalt ka käituda. Ma arvan, et natukene pingutust ja sellele turule me ikka tagasi saame, ja aasta on ka ju tegelikult lühike aeg. Minul sai just reedel 20 aastat tänase Tere ja endise Tallinna Piimatööstuse juures oldud, ja kingitus missugune!

Mis saab piima kokkuostuhinnast?

Kolm toodet - kilu, siga ja piim on nüüd need, mida on kõigil palju. Vene turg on ikka olnud nii meile kui leedukatele selleks ostjaks, kes on aidanud kõrget toorainehinda maksta. Maksime ju Eesti tootjatele kuni juunini 40 senti piimakilo eest - see hind oli juba 15% kõrgem kui Prantsusmaal. Arvan et väike korrigeerumine polegi ju paha ja sellise hinnaga on põllusektor saanud piisavalt rasva koguda, et ka kehvemaid aegasid üle elada.

Samas arvan, et siseturu toodeteks mineva piima eest saab vabalt 30 sendise hinna maksmist jätkata. Pigem on probleem, milliseks kujuneb ekspordi tooraine hind ja kas keegi hakkab odavama hinnaga siseturule ahnitsema. Võimalik on ka odavate omamärgitoodete massiline sissetung naaberriikidest.

Järgmisel aastal, kui kaovad kvoodid, tuleb Euroopas toorainet veel ca 10% lisaks. Aga juba 2% turumahu muutust viis 2009. aastal piimatooted interventsiooni. Ei saa ka unustada ähvardavat kvooditrahvi, mis on 28,7 senti kilogrammi kohta.

Arvan siiski, et põllusektor saab hakkama, on seal ju pikaajalised ja tarmukad ärijuhid. Võibolla võib muutust märgata vaid järgmise aasta Tartu kombainilaadal - võibolla järgmisel kevadel ei osteta mitme kaupa ja naabrimehele ka, jääb üks aasta vahele.

Mida peaksid nüüd tegema meie poliitikud, tootjate-töötlejate organisatsioonid jm asjassepuutuvad instantsid?

Meie poliitikud peavad ikka sarnaselt silmas pidama järgmise aasta valimisi ja tegema seal parima tulemuse, sest selle tulemuse järgi selgub ju, kes saab ministriks, kes peab riigikogus akna all istuma.

Tootjate-töötlejate organisatsioonid jätkavad sarnaselt koosolekuid, kohtuvad Euroopas ja Toompeal ja eks need asjassepuutuvad instantsid leiavad sarnaselt endale tegevust. Meil on ju olemas isegi põllumajandusamet. Asub Sakus.

Kuidas saaks Eesti toidutootjaid ja põllumehi aidata Eesti riik ja Euroopa Liit?

Eks ikka toetav sõna oleks tänuväärt. Ei usu, et teisiti välja tuleb. Ja kas peaks? Eesti piimandussektor on Euroopa efektiivseim ja kui kõik piim, mis udarast tuleb, ka raha eest kombinaati jõuab, on rasva piisavalt.

Kumb antud olukorras enam tuge vajaks, piimatootjad või tööstused?

Ma arvan, et pigem on vaja pangandussektori arusaamist, et hinnad liiguvad üles ja alla ja olla oma klientidele partneriks. Olen kuulnud, et põllumajandust on lahkelt finantseeritud, peaasi, et see heade aegade lahkus nüüd ebakompetentseks rabelemiseks ei pöörduks.

Kas oskate prognoosida, kui kaua vene sanktsioonid kesta võivad?

Vene turg on vastavalt prikaasile suletud aasta. See on tänane teadmine. Järgmise aasta esimesel aprillil lõpeb piimatootmise kvoot Euroopas, mis võib isegi suurem mõjur olla. Huvitavad ajad võivad olla seekord pikemad, kui seda oli 2008 ja 2009 aasta turbulents. Aga samas, Aasia ostujõud kasvab.

Millised võiksid olla alanud kriisi n-ö õppetunnid tulevikuks ning milline oleks ideaalolukord, et selliseid „pauke“ ei tekiks?

Täna on õppetundidest vara rääkida, koolitunnid käivad praegu. Mitte ideaal, aga normaalne on see, et Euroopa ja Venemaa kauplevad omavahel. Ei lase meie partnerlust segada, sest on ju selge, et Venemaa vajab Euroopat ja Euroopa vajab Venemaad, samuti see, et Baltikum saab toidutooteid pakkuda täna ja tulevikus Skandinaaviasse ja Venemaale.

Selliseid pauke vast ei juhtuks, kui riigid vaataksid üle oma rahva huvid, seisaksid oma rahva eest ja võibolla väiksema innuga viiksid ellu võõraid poliitikaid. Lugesin just kuskilt, et Šveits olla sanktsioonide osas eri seisukohale jäänud… Kas mitte Šveitsis ei ole täna piima kokkuostuhind 55 eurosenti ja keskmine elatustase kõrgeim piirkonnas?