"Oravalapse leidsime talgute ajal metsast. Oli üksi, tuli häälte peale meie juurde ega tahtnudki enam ära minna. Eelmine öö oli olnud vihmane ja külm ja et oravalapse saba oli märg, panin ta põue sooja, kus jäi hetkega magama ning nüüd saab sellest juba kuu asendushooldust. Selle ajaga on ta palju kasvanud ja õppinud ning üha enam orava moodi. 

Nüüd on aga käes aeg oravaellu sukelduda ja metsaeluga harjuda. Vaja palju-palju hüpata, teisi oravaid leida ja nendega suhelda, pesa punumisega algust teha ja toiduvarusid hankida. Kõike seda pole meil aga linnas elades praegu võimalik talle pakkuda. Linnapargis kuuse otsa saades möllas ta seal küll paar tundi jutti, kuid siinne ei tundu olevat just parim elukeskkond. Elistveres on praegu kohad täis, oravatel on pojad ja arvati, et võõrast praegu vaevalt omaks võetakse. Proovisime teda ka kodumetsa viia, kuid seal klammerdus ta vabadusse tormamise asemel küünte ja hammastega mütsi, mille sees kord toodud sai ega tahtnud hoopiski välja minna.  

Öösiti on ta lemmikkohaks praegu kujunenud küll üks talvevillaseid asju täis pappkast minu magamistoas, mille peal minu suurrätt ja selle sisse ta poebki, keerates servad hoolikalt veel enesele peale. Toas pole eriti pesa ehituseks vajalikku materjali, kuid leiutab ja kujundab olemasolevat materjali kasutades kõiki oma „pesi“ hoolsalt. 

On väga seltskondlik, terve ja elurõõmus. Võõraid uurib hoolega enne kui ligi läheb. Aktiivne peale ärkamist hommikul ja päeval. Lõunal teeb uinaku ja siis möllab veel paar tundi. Magama jääb praegu suhteliselt vara ning magab hommikuni. 

Olles ta kasuema, peaksin mõnd aega algul ise kohal viibima, aitamaks tal järjele saada ja kohaneda. Mulle sobib iseenesest ka telgis elamine (ideaalne, kui Paide lähedal). Ise varjupaika ei taotle ja kaela peale ei jää, oravast vabal ajal võin aga näiteks peenraid rohida või mõnd muud kasulikku asja teha."