Erinevalt rebasest ei liigu kährik sirgelt, vaid teeb alatasa haake ja uurib kiirustamata läbi kõik kohad, kust loodab midagi söödavat leida. Tihti kõnnib ta mööda veekogude kaldaid ja koolmekohti. Pehmesse lumme vajub ta sügavale sisse ning tekitab sinna oma lühikeste jalgade ja kõhuga vao.

Toidu suhtes ei ole kährikud valivad. Nad söövad õigupoolest kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt närilisi, kuid ka linde ja nende mune, konni, roomajaid, putukaid, uimaseid kalu ja limuseid, samuti raibet. Palju võivad nad süüa taimset toitu, näiteks marju, puuvilju ja teravilju, eriti kaera.

Tavaliselt on kährikul poegi 6–7, aga vahel kuni 16. Sigivus sõltub loomade toitumusest ja ilmast.

Allikad: Eesti Jahimeeste Selts, Wikipedia