Paljud maainimesed tarbivad joogiks teadmata kvaliteediga vett
„Ühisveevärgi puhul on asi üsna selgelt reglementeeritud – veekvaliteedi eest vastutab vee-ettevõte, kellel on seadusest tulenev kohustus püsivalt ainete ja bakterite kontsentratsioonil silma peal hoida. Keskmiselt tehakse veeanalüüse kord poole aasta jooksul, vajadusel ka sagedamini,“ selgitas EVELi tegevdirektor Vahur Tarkmees.
„Erakaevude veekvaliteedi kontrollimine ei kuulu täna aga justkui ühegi ametkonna pädevusse. Ohutuse eest vastutab kaevu omanik ja kindlasti ei tohiks kehva joogivee tarvitamise pikaajalist mõju tervisele alahinnata.“
Probleem puudutab täna ca 15% kogu Eesti majapidamistest ehk umbes 200 000 inimest, kes kasutavad igapäevaselt joogiks ja toidu valmistamiseks isiklikust kaevust saadavat vett. Suveperioodil lisandub neile veel arvestatav hulk puhkajaid, kes võtavad maakodudes pikalt seisnud veesüsteemid taas kasutusse.
„Kaevuvee esmakordsel uurimisel tasub teha veele süvaanalüüs ja määrata rohkem näitajaid, uurida tuleb nii mikrobioloogilisi kui keemilisi ühendeid,“ selgitas Vahur Tarkmees. „Edaspidi piisab regulaarsest kontrollist iga 3-4 aasta järel ja siis võib piirduda juba vähemate näitajatega. Oluline on teada, et lisaks otseselt ohtlikele mikroorganismidele võivad tervisele kahjulikult mõjuda ka muidu kasulikud mineraalid ja soolad – kui nende hulk vees on liiga suur. Nagu näiteks fluoriid, mis suures koguses või pikaajalisel tarbimisel on hammastele kahjulik. Ka vee suur rauasisaldus võib olla ohtlik, samuti võib raud heledad riided pesemisel ära rikkuda ja soodustada rauabakterite paljunemist, mis panevad vee haisema.“
Peamiseks ohuks on aga mikrobioloogiline reostus, mis on kõige vahetum oht tervisele ja mille ees on eriti kaitsetud lapsed ja rasedad. Sellele tasuks kõrgendatud tähelepanu pöörata just kevadel lumesulavetega ja suuremate vihmavalingute ajal, mil tuleks veenduda, ega kaevu pole sattunud reostunud pinnavett. Kui vett ei ole pikemat aega tarvitatud, näiteks suvekodusse tulles, võiks lasta veel kraanist voolata, kuni sealt tuleb külm ja värske vesi. Salvkaevu puhul tasub kontrollida, ega sinna ei ole sattunud puuoksi ja lehti või mõni lind-loom talvel ära uppunud.
EVELi inseneeria nõuniku Lauri Lagle sõnul võivad veekvaliteedile kehvasti mõjuda ka veefiltrid, kuid selle peale ei oska inimesed ise pahatihti tulla. „Nagu kogu meie elukeskkond, ei ole ka vesi kunagi täielikult bakterivaba. Kui veefiltreid regulaarselt ei vahetata ja eriti juhul, kui vesi jääb talveperioodil torustikku pikaks ajaks seisma, loob see ideaalse kasvukeskkonna bakteritele,“ selgitas Lagle.
„Kui veeanalüüsid on korras, võiks kaaluda üldse veefiltrist loobumist. Aga kui see pole mingil põhjusel võimalik, tuleb filtreid vahetada täpselt kasutusjuhendis ette nähtud intervalli järgi,“ soovitas Lagle. „Ka vana torustik ise võib olla põhjuseks, miks bakterid hakkavad vohama ja sel juhul on võimalik tellida torustiku puhastamise teenus.“
Kõige rohkem oleneb põhjavee kvaliteet piirkonna eripärast ja elukeskkonnast, näiteks sellest, kas lähiümbruses on tööstusi, karjafarme või põllumaid, kus kasutatakse palju kemikaale, mis võivad kaevu sattuda. Põhjavett mõjutavad kindlasti lähedal asuvad kaevandused ja karjäärid – näiteks oli Terviseameti poolt läbi viidud kaevude seire uuringu kohaselt 2014. aastal Ida-Virumaal vaid 54,8% kaevudest puhtad ja joogiks kõlbulikud, mis on tõenäoliselt ka kõige ohustatum piirkond Eestis.
Probleemide korral saab kaevusid puhastada ja desinfitseerida, mida on hea teha just suvel kuivaperioodil. Selleks tuleb pöörduda vastavate spetsialistide poole ja teenus tellida.
Veeanalüüse saab tellida näiteks suurematest vee-ettevõtetest Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis või terviseameti kodulehe kaudu. Oluline on silmas pidada, et veeproovi võtja oleks atesteeritud ja labor akrediteeritud. Valesti võetud ja uuritud veeproov võib kasu asemel tuua kahju.
