Põhjus: inimesed on oma elu ja töödega nii hõivatud, et ei saa võtta tõsist lisakohustust. “See näitab ka vastutustunnet. Nad mõistavad, et ei saa iga hetk minna, kui vaja oleks,” näeb Sibul asja positiivset külge.

Tõsiasi ongi see, et viie Lõuna-Eestis suletud kutselise komando piirkonnas on vabatahtlikud tegutsemas vaid Palamusel. “Vabatahtlikke komandosid ei saa kampaania korras teha, sellest ei tuleks mitte midagi välja,” leiab Sibul.

Kutselise päästekomando kaotamisest Puhja kandile siiani õnneks suurt kahju sündinud ei ole ning nii on päästeametki kriitikast pääsenud. Läinud aasta ilmad olid vihmased ning metsa- ja rabapõlenguid vähe.

Aga keegi ei saa lubada, et kibedad viljad edaspidi maitsmata jäävad. “Kui olnuks põud, võinuks pilt kohutav olla, meil on ka suured turbarabad. Igatahes hirm on nüüd suurem kui varem,” ei suuda Sibul päästeameti aastataguse otsusega leppida.

Pikalt üritati vabatahtlike komandot luua ka Põlvamaal Kanepi vallas. Sel esmaspäeval tunnistas vallavanem Urmas Hallap, et kahjuks jääb see sündimata. “Ülevalt ei saa ja altpoolt algatust ei tule,” põhjendab ta.

Kuigi päästeamet pakkus vallale präänikuks hiljuti korda tehtud endist depoohoonet, käiks omavalitsusele selle pidamine üle jõu. Amet lubab vabatahtlikele stardirahaks küll 5000 eurot, kuid ainuüksi hoone küttele kuluks aastas 10 000 euro ringis.

Palamusel hirm väiksem

Lootusrikkamad on lood Tartumaal Võnnus ja Valgamaal Pukas. Võnnus on end kirja pannud paarkümmend huvilist, tegutsema tahetakse hakata kevadel.

“Kuigi meil on vaid kuus soovijat 15 asemel, loodame siiski, et päästeauto kätte saades tuleb ka mehi juurde,” räägib Puka vallavanem Heikki Kadaja.

Kuna senise depoohoone omanik ei soovi oma vara vabatahtlikele rentida, on põletavaks mureks peatselt saadavale päästeautole uue garaaži ehitus.

Tuleb riigilt abi paluda, seda lisaks päästeametilt saadavale 5000 euro suurusele stardirahale. Vald kavatseb tänavu vabatahtlikele kulutada samuti 5000 eurot.

Edaspidi on lubanud toetada ettevõtjad − kui neil on kindlus, et vabatahtlikud ikka tegutsema jäävad. “Vabatahtlikelt endilt aga ei saa ju rohkem eeldada kui seda, et nad panustavad oma vaba aega,” märgib Kadaja.

Ainsana Lõuna-Eestis suutsid peaaegu kohe pärast riikliku päästekomando sulgemist vabatahtlikud tegutsema hakata Jõgevamaal Palamusel. Aluseks ilmselt traditsioonid – sealkandis on pritsumehi läbi aastakümnete olnud.

Kui Võnnus ja Pukas hakkavad vabatahtlikud olema koduvalves, siis Palamusel on depoohoones pidev ööpäevane valve ja välja sõidetakse kohe.

“Olen arvamusel, et vabatahtlikke rahastada on siis mõtet, kui abi on operatiivne, minuti-kahega lennatakse välja,” selgitab vallavanem Urmas Astel. “Üks mees on kohapeal valves, teised mehed võetakse teelt peale − on ju teada, kes millise suuna peal elab.”

Ühtekokku on kirjas ligemale 40 vabatahtlikku, neist osal kutselise päästja tunnistuski taskus. Valves olijad saavad ka tasu.

Palamuse komando küsis tänavu oma vajadusteks 42 000 eurot, sellest umbes poole saavad nad valla eelarvest. Abist ei ole ära ütelnud ka mitu maakonna omavalitsust ning ümbruskonna ettevõtjad.

“Mis meil muud üle jääb, riik annab ju vaid näpuotsaga. Aga samas on nüüd turvalisem ja rahulikum magada, mis on ka väga tähtis,” tunnistab vallajuht.

Lõuna päästekeskus tunnistas Palamuse vabatahtlikud hiljuti aasta tegijaks.

Aasta tulija tiitli said Peipsi-äärse Kallaste väikelinna priitahtlikud päästjad, kes on lahinguvalmiduses mullu oktoobrist.

Esimese kolme kuu jooksul ei ole neil õnneks olnud vajadust kuhugi õnnetuspaika sõita. Nad on päästeautoga lastele liuvälja ehitamas käinud.

Et linnake maha ei põleks

Kallaste vabatahtlike pritsimeeste pealik Jevgeni Petšjonkin on kutseline päästja, tosina aasta eest suletud Kallaste päästekomando omaaegne liige.

“Paari aasta eest hakkas linnapea mulle peale käima, et linnas peaks oma päästekomando olema ja ma võiks selle pealikuks saada. Võtsin tema jutust tuld,” seletab ta.

Nüüdseks on 14 vabatahtlikku, sealhulgas linnapea Viktor Nukka, end kirja pannud ning koolitusegi läbinud. Päästeametilt saadud autol − poolteist tonni vett mahutaval GAZ-66-l aastast 1988 − on veel kuigivõrd võhma, nii et ajab asja ära.

“Kallastel lihtsalt peab olema vabatahtlik komando, meil on palju ligistikku asuvate puitmajadega tänavaid. Kui tulekahju tuulega juhtub, on kiiresti abi vaja,” põhjendab linnapea.

Kallaste keskkooli lagunenud laohoone remondiks kirjutasid vabatahtlikud projekti ning said PRIAst LEADERi kaudu 20 000 eurot toetust. Linna omaosalus oli 5000 eurot. Nüüdseks on olemas soe hoone, kus autot ja päästevahendeid hoida.

Petšjonkini sõnul ei olnud vabatahtlike leidmine üldsegi võimatu. Nende seas on kalureid, ehitajaid, ettevõtjaid. Isegi üks töötu. “Inimestel on suur tahe oma kodulinna hoida, kui midagi peaks juhtuma,” tunnistab Kallaste vabatahtlike pealik.

Edaspidi kavatsevad Kallaste vabatahtlikud päästjad haaret laiendada ka Peipsi järvele. Suvel vetelpäästega tegelda ning talvel olla valmis aitama kalamehi.

Päästmise parem pool

Päästeameti pressiesindaja Martin Vallimäe sõnul tekkisid läinud aastal üheksa Eestis suletud kutselise päästekomando piirkonnas lisaks Palamusele vabatahtlikud komandod veel Sakus, Võsul, Emmastes ja Leisis ja neid toetati ka 5000 euroga.

Lisaks neile loodi mullu vabatahtlikud päästekomandod Avinurmes, Lohusalus, Murastes, Kallastel, Kirnas, Kärmus, Kuusalus ja Puurmanis. Samas lõpetasid läinud aastal tegevuse neli komandot: Haeskas, Kirblas, Ambjas ja Orissaares.

“Päästeameti tänavuse aasta eelarves on vabatahtlikele mõeldud raha üle 800 000 euro, mis on 75 protsenti rohkem kui mullu,” sõnas Vallimäe. Tegelik vajadus on aga mitu korda rohkem.

Ühtekokku on üle Eesti praegu 95 vabatahtlikku komandot tuhatkonna liikmega.



KOMMENTAAR

Kuno Tammearu

päästeameti peadirektori asetäitja

Vabatahtlike päästekomandode kolm peamist muret on inimesed, tehnika ja hooned. Inimesi on komando peale keskmiselt 10, kuid valvete tagamiseks ja moti­vatsiooni püsimiseks peaks olema rohkem.

Tehnika on murekoht nii vabatahtlikel kui ka riiklikul süsteemil. Autopark vananeb ja amortiseerub.

Tõsi on see, et päästeametil pole enam vabatahtlikele autotehnikat anda. Meie paakautod, mida vee vedamiseks kasutame, on ka keskmiselt üle 30 aasta vanad.

Aktiivsemad vabatahtlikud, näiteks Karksi-Nuias, Sangastes ja Mäetagusel on endile autosid toonud väljastpoolt Eestit.

Kolmas probleem on hooned, need on kas külmad või amortiseerunud, mis võib olla takistuseks auto lahingvalmiduses hoidmiseks.

Mullu tegime vabatahtlikele mitmeid rahasüste eesmärgiga aidata valmisolekut parandada, olgu siis uued uksed, soojuspump, auto remont või uued rehvid.


ANNA TEADA, kas sinul on nii palju vaba aega ja kohusetunnet, et kodukohas vabatahtlikuks päästjaks hakata? Kirjuta oma arvamus kommentaariruumi.