“Mul oli plaanis novembri keskel taas arsti juurde minna, et paarikümne aasta eest pandud diagnoosile kinnitust saada ning arsti käest mõned uued vererõhurohud välja pinnida,” selgitas ta.

Arstide streigiplaanidest kuuldes otsustas Valdur hoopis ise streikima hakata.

“Sõin igal hommikul kolm praetud muna ja pannitäie peekonit, ennelõunal grillkana ja pannitäie makarone, lõunaks keerasin keresse kaks taldrikutäit kartuliputru ja kaheksa viinerit, lisaks kuus õlut ja pool kilo juustu, õhtuti pistsin põske paar tahvlit šokolaadi ja karbi küpsiseid.

Hea söögi ja vähese liikumisega olen vererõhu stabiilselt kõrgel hoidnud.

Olen oma elu jooksul panustanud meie meditsiinisüsteemi ülalpidamisse kaks infarkti, mõned insuldid, peotäie sapikive, veenilaiendid, neerupuudulikkuse, kroonilise podagra ja terve hulga väiksemaid haigusi, mis arstidele pidevalt tööd on andnud.

Iga kuu võtan kilode kaupa tablette, millega olen toetanud apteekide äritegevust.

Kui kuulsin, et arstid vaatamata minu pingutustele streikima hakkavad, viskas täiega üle.”

Alates esmaspäevast sööb Valdur vaid kolm korda päevas, läheb oma teisel korrusel asuvasse korterisse jalgsi, lisaks kõnnib iga päev vähemalt 300 meetrit.

Aasta lõpuks plaanib Valdur alla võtta vähemalt 20 kilo ning järgmisel aastal veel 30 kilo.

Valduri algatatud patsientide streigiga on liitunud paljud teisedki meditsiinisüsteemi teenekad püsikliendid.

Nii otsustas Peeter (vanus 37, kolesterool 12, veresuhkur 9,3) taas jooksmas käima hakata, Laura (vanus 43, kehamassi indeks 43) teeb juba kolmandat nädalat kepikõndi, Jürgen (73, tuberkuloos, maksatsirroos) otsustas aga maha jätta nii joomise kui ka suitsetamise.

“Meie poolest võivad arstid streikida nii kaua kui nad tahavad,” lausus Valdur, “senikaua kui meie streigime, pole neil loota ei palgatõusu ega ka palka.”