Pensionär nutab ja maksab arvet
Lugu algab 2010. aasta sügispäeval, mil Mustamäel elav Laine Laanemets sätib ennast pikemaks ajaks Laulasmaale tuttava juurde tervist turgutama.
Äraminek sobib hästi, sest naabritel on käsil mürarikas remont. Südamestimulaatoriga vanaproual on kutse üle hea meel.
Ta poeb läbi remondi tarvis juhtmeid täis veetud ühisesiku, vaatab üle näidud elektriarvestil ja jääb siis rahumeeli kodunt ära. Poolteiseks kuuks.
Korteris jääb tööle külmik. Kõik muud juhtmed on seinastki väljas. Sestap ei usu Laanemets oma silmi, kui märkab, et elaniketa olnud korteri elektriarve kahe kuu eest on 3520 krooni. Üle kümne korra rohkem kui tema tavalised arved!
Raamatupidaja harjumus
„Proua on vist remonditöökoja avanud,“ visatakse nalja Eesti Energia Tallinna Kreutzwaldi tänava kontoris, kuhu naine asja uurima kiirustab.
Kohe sulgeb naine pangas otsekorralduslepingu, millega summa tema arvelt maha läheks.
Seda paneb energiafirma pahaks ning lubab elektri üldse välja lülitada.
Laanemets pöördub tarbijakaitseameti poole, kuid Eesti Energia väidab esimese hooga, et proual on lihtsalt kõik eelmise aasta arved tasumata.
Kui see väide ümber lükatakse, oletab energiafirma, et ehk on proual mõni elektriseade, mis märkamatult palju voolu võtab, kuid mõõtmised ei kinnita ka seda.
Laanemetsal on sel ajal prognoositud tarbimisega leping ning kohustus kord aastas näite teatada. „Helistasin Eesti Energia kontorisse ja teatasin näite, kuni sealt kästi mul see helistamine ära lõpetada ja lepingut lugeda. Sealt ma tõesti sellist nõuet ei leidnud,“ selgitab Laanemets.
Igas kuus tuli arve ning tema tarbimine kattus prognoosituga, seepärast ta ka ei muretse.
Elupõlise pearaamatupidajana hoiab ta arvudel siiski pilku peal ning teab täpselt, et hiigelarve ei tekkinud tema kodus olles, vaid ajal, mil ta ära oli.
Kes võttis?
Laanemetsa protesti peale tuleb Eesti Energiast kohale elektrik ja tuvastab, et kahetariifsel arvestil on kellaprogramm rivist väljas, kuid muidu on seade töökorras ning mõõdetud kogus korrektne.
Kellarikke eest teeb Eesti Energia Laanemetsale 600 krooni suuruse tagasiarvestuse, ülejäänuga on asi selge: hakatagu aga lahkesti maksma!
Laanemets kutsub kohale saate „Kaua võib!“ ning saatejuht Ain Allase eestvõttel vaatavad elektrikapi ja korteri üle elektrikud.
Arvestit kontrollib isiklikult Elektrilevi OÜ jaotusvõrgu mõõteteenuste osakonna juhataja Viktor Afanasjev. Mingit riket või muud kahtlast ei leita.
Tekib küsimus: kas võib olla, et kortermajas, kus naabritel pistikupesad vastamisi, on voolu teisest korterist näpatud? Tehniliselt pole see raske: kruvi kate maha, ühenda juhtmed naabri omadega ja tarbi rahulikult.
Kohale tulnud elektrikud kruvivad Laanemetsa naabritega piirnevas toas seinalt pistikupesa maha ja sealt võib tõepoolest otse teise korterisse vaadata. Mingeid isetehtud ühendusi aga pole ning ka juhtmed on terved.
Üks Eesti Energia brigaad räägib, et tegu võib olla ehitusveaga ning soovitab naabritega piirnevates tubades kasutada pikendusjuhet.
Laanemets lülitabki elektrikilbist välja faasi, mis varustab vooluga naabritega piirnevaid ruume. Naaber lükkab lüliti sisse, Laanemets välja.
See mäng jääb seisma siis, kui lülitile Laanemetsa nõudel plomm peale pannakse. Sellest ajast on ka tema elektriarved ühtlase suurusega – keskmiselt 11−12 eurot kuus.
Elektrit pangega ära ei vii
Laanemetsa naabriks on sama eakas proua nagu ta ise, mõlemal aastaid üle kaheksakümne. Maalehe majas käimise ajal on naabri tervis halvenenud, talle on kutsutud kiirabi ning vestelda temaga ei saa.
Igapäevastes toimetustes aitavad teda lähedased, nemad tegid ka toona remonti. Laanemetsa korteris toimunuga ei pruugi neil siiski seost üldse olla.
Aga äkki ongi tegu ehitusveaga ja juba seinas sees jooksevad juhtmed valesti?
„Teoreetiliselt võib,“ nõustub OÜ Kadaka Elekter projektijuht Tarmo Teekel, kes Maalehe palvel vaatab kahtlase kontakti veel kord üle.
Palja silmaga aga juhtmeid hinnata ei saa. Tuleks vool sisse lülitada ning vaadata üle kõik pistikud ja harukarbid. Sellist tööd on Laanemetsale ka soovitatud ja ta on nõus, et see oleks hea. Ainuke asi – kust leida raha? Toidulegi jääb imevähe.
Seda enam ei anna Laanemetsa hing rahu. Kuidas saab võtta raha selle eest, mida ta tarbinud pole? Kui tema ei tarbinud, kui naaber ei kasutanud, kuhu see elekter siis kadus?
Laanemets on teinud politseisse kaks avaldust, pöördunud tarbijakaitseametisse, kohtusse ja justiitsministeeriumisse.
Politsei on asjaga mõlemal korral ka tegelnud, kuid pole leidnud alust uurimise alustamiseks.
Politsei pressiesindaja Andres Sang ütleb, et kogu see juhtum on paljude nüanssidega. Ta oletab ka, et vanaproua pole mitmeosalisest elektriarvest õigesti aru saanud.
Sanga seletusel ei ole politsei poolt vaadates elekter elektritarbija oma, see kuulub energiatootjale. Kui tuvastatakse ebaseaduslik võrku ühendamine, on see küll kuritegu, millega politsei tegeleb. Laanemetsa loos pole seda aga tuvastatud.
„Elektrivarguse kohta saab avalduse teha võrguettevõte, nemad aga politseisse pöördunud pole,“ selgitab Sang.
Võrguettevõttel aga ei olegi põhjust politseisse pöörduda, sest nende mõistes rikkumist ei toimunud. Elektrit tarbiti, selle eest esitati arve ja kõik on korrektne.
Kolm arvestit vahetatud
Eesti Energia asemel tegeleb praegu klientidega OÜ Elektrilevi. Pressiesindaja Kaarel Kutti sõnul on Laine Laanemetsaga suheldud vähemalt kümnel korral ning kolmel korral tema arvesti välja vahetatud.
„Suur arve, millele klient viitab, on esitatud vastavalt reaalsele tarbimiskogusele, mis fikseeriti kontrollnäidu võtmise käigus,“ selgitab Kutti. Midagi kriminaalset juhtumis pole.
Kui klient siiski usub, et tema elektrisüsteemi on kuritahtlikult liidetud veel näiteks naaberkorter, tuleks kutsuda elektritööde ettevõte, kes saab olukorra fikseerida ja vajadusel teha elektrisüsteemis ümberehitustööd.
Antud juhul võiks Laanemets Kutti soovitusel pöörduda ühistu poole, kelle vastutusel on maja elektrisüsteem ja kes peaks tellima ka tööd.
Maalehte konsulteerinud elektrifirmade esindajad tõdevad, et nõukogude ajal ehitatud kortermajas on tõesti üsna lihtne elektrit varastada. Tagantjärele seda tuvastada aga ei saa ning pahategu on võimalik tuvastada ainult siis, kui sellele õigel hetkel peale sattuda.
Juhtumeid, kus püütakse naabri kulul voolu tarbida, tuleb Kutti sõnul aastas ette paarkümmend. „Sageli langevad aga mõnedki kahtlustused ära, kui selgub, et mõni ostetud või kasutusele võetud lisaseade tarbib oodatust rohkem elektrit,“ sõnab Kutti.
Vanainimesele vastu tulla?
Eelmisel aastal jõudis Laanemetsa elektrimure justiitsministeeriumi kaudu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse, kus sellega tegeles tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse nõunik Riina Piliste.
Tema pöördus omakorda Elektrilevi poole ning tänavu jaanuaris arutaski juhtumit Elektrilevi OÜ võrgumüügi erijuhtumite komisjon.
Komisjon leidis, et mõõtesüsteem vastas OÜ Tehnokontrollikeskuse kontrolli tulemusel standardile ning ebaseaduslikku tarbimist kolmandate isikute poolt tarbimiskoha mõõtesüsteemi kaudu ei tuvastatud. Seetõttu ei näinud komisjon arve vähendamiseks õiguslikku alust.
„Mina isiklikult ei välista vooluvargust, kuna vaidlusalusel perioodil mõõdetud tarbimine oli siiski märgatavalt suurem, kui on olnud hilisem,“ märgib Piliste.
Ta möönab, et varguse toimumist ei saa aga kuidagi hiljem tõestada, samuti ei saa kindlaks teha selle kogust.
„Elektrilevi OÜ poole pöördusin ma lootuses, et firma võiks pensionärist kliendi suhtes üles näidata veidi heatahtlikkust ja arvet mingil määral vähendada ehk siis juba sisse nõutud summa mingis osas hüvitada, aga õiguslikku alust neid selleks sundida ei ole,“ tõdeb ta.
„Mina pole elus ise kunagi varastanud,“ ei taha Laanemets asjade seisuga leppida. „Kas teie jätaksite sellise asja niisama ja maksaksite põhjuseta saadetud arve niisama kinni? See pole ju õige!“
