Pildid Naissaarelt: tuleme tagasi ja töötame veel!

 (1)
Talgud Naissaarel
Talgud NaissaarelFoto: Bianca Mikovitš

Viimsi valla Naissaare talgute nimekiri sai registreerimisel kohe täis töökaid inimesi, kellest osa läks koristamisega nii hoogu, et pidi vilet andva laeva peale jõudmiseks jalgu väga kiiresti liigutama.

Puupüsti täis broneeritud Naissaare vahet sõitev alus Monica sai ööl vastu talguid natuke ruumi juurde — ligi 30 inimest andis teada, et nemad ikkagi tulla ei saa.

Ühtegi tööplaani korraldajad seetõttu ümber tegema ei pidanud, sest ootamatu lisa tuli Keri saarelt nelja kaatriga — sealsed ilmastikutingimused ei oleks lubanud soovitud tulemust saada ning kogu punt maabus Naissaarel.

Pikalt aega kulutamata rivistati töölised üles, jagati suunad kätte ning kärutati autokastis, raudteel ja kahel jalal saarele laiali.

“Oh, viis protsenti ehk jõuab ära teha,” arvas Alar Mik paar tundi hiljem. Tema rühm oli selleks ajaks majaka juurde teinud üles hiiglasliku lõkke ning ära koristanud vanu pehkinud kõrvalhooneid.

Alar Mik andis ka kohe teada, et väljakuulutatud tšillimisajale ehk afterpartyle nemad küll ei jõua, töötavad hoopis tund aega rohkem.

Lõpuks jõudsid nad vaevu laevale ja seda joostes. Inimeste nägudest võis aru saada, et oleks veelgi teinud, kui koju poleks tahetud viia.

Külalistemaja juures heakorratöid teinud Kristiina ja Kristi arvasid sama — linnainimesele on selline päev puhas päike.

Seotud lood:

“Sai linnast välja, sai ennast liigutada ja sai midagi ära teha,” lugesid naised plusse üles. Nemadki ei pidanud oma tööpanust suureks, sest teha oleks veel oi-oi kui palju.

Tegelikult pidasid naised juba perenaisega aru, et soojemal ajal tagasi tulla ja siis veel natuke vabatahtlikult käsi külge lüüa ja tööd teha.

“Täiesti uskumatud inimesed,” jahmus Maarja, kes ise suviti samas külalistemajas juba viiendat aastat töötab.

Enamasti on nii, et paljud saarekülalised, iseäranis peoseltskonnad on saarele jõudes end nii ära sättinud, et ei saagi õiget otsa kätte, kus nad õieti on.

Nende kõrval olid talgulised puhas ilmutus. Oma saagidega, oma kütusega, oma motivatsiooniga.

“Ma ei ole eestlasi alahinnanud ennegi, aga see, mida siin täna mõne tunniga ära tehti, ei oleks ma oodanud,” tunnistas kopsaka sõjaväerajatise juures talgulisi juhatanud külalistemaja peremees Karl Lindström.

“Rahvas lihtsalt tuli kohale ja hakkas tööle pihta andma. Kui te oleks seda kohta varem näinud, siis te ei tunneks seda ära. Paljud asjad ei paistnud üldse võsast välja, aga nüüd tänu talgutele saavad turistid midagi üldse näha!”

Teed, paksu suppi ja kõvasti kiita — seda talgulised Naissaarel said. Ise kiitsid nad põhiliselt suppi.

Kui palju sibulaid läheb umbes 200le inimesele tehtud hernesupi sisse, mille jaoks on päev läbi keedetud puljongit, hakitud ja tükeldatud?

“Ei taha öeldagi palju neid sibulaid ja porgandeid oli, mitu tundi tükeldasime,” ütles kokk Andrus.

Sibulad aga tuli kindlasti tükeldada käsitsi — muidu lähevad kibedaks, vot porgandile ei masinaga töötlemine midagi.

Ei olnud kerge number ka supikäruga saarel talguliste vahet sõit. Maasturiroolis Enno Selirand kippus esiti unustama, et tal üldse mingi käru sabas on ja siis olid potid-termosed natuke maad õhus ka ning köögitoimkond õppis mureliku tahavaatamise ja “tasem nüüd!” hüüdmise kiiresti ära.

Kuid need on pisiasjad.

“Oleks võinud tegelikult ööseks ka jääda,” arvas üks talgulistest rongis laeva poole loksudes.

“Jah ja õhtul veel tööd teha,” pakkus tema kaaslane innukalt, ise rehatööst rakkus kätt päikse kätte sättides.

Kui vald teeks veel edaspidi mõned säärased talgud, siis need naised oleks kindlasti uuesti kohal.

Ja paljud teised ka — ikka isamaa iluks ja endale rõõmuks.

Ernesaks