Filmi peategelane Mari Metsallik on minu jaoks looduslaps selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ta veedab enamiku oma ajast üksinda metsas jalutades, korjab ravimtaimi ning suhtleb rohkem taimede, loomade ja loodusvaimude kui inimestega. Mari toitub sellest, mida mets pakub – suvel marjadest, talvel puhtast allikaveest. Ta on kõrva taha pannud kõik esivanematelt kuuldud ja raamatutest loetud taimetarkused ning võib tundide kaupa väga huvitavalt rääkida näiteks kuuseokaste või hundinuiajuure kasulikust mõjust.

Suvel magab Mari lageda taeva all – olgu siis aias või metsakoobastes. Mitu korda juhtus, et terve päeva oli imeilus ilm, ja nii kui me võtte lõpetasime ja kaamera kokku pakkisime, hakkas ladinal sadama. Viimasele võttele läksime teadmisega, et sajab juba teist päeva ja sadu ei lakka enne hilisõhtut. Aga ma isegi ei muretsenud enam sellepärast. Siis ma juba ütlesin Marile ilma igasuguse naljata, et ole hea ja lepi nüüd vihmaga kokku, et ta teeks pausi, kuni me filmime. Ja täpselt nii oligi.

Loe sellest, kuidas Mari Metsalliku kõhu täidavad terveks päevaks vaid tuust heina ja mõned õunad SIIT.