President Kaljulaid: hakkan kõnet mõtlema ja kirjutama aasta alguses

President Kersti Kaljulaid rääkis oma intervjuus "On selge, et selline imekaunis maalapp tühjaks ei jää", et vabariigi aastapäeva ning taasiseseisvumispäeva kõnede kirjutamisel ta teiste abi üldiselt ei kasuta.

Kui kaua te oma kõnet juba olete kirjutanud?

Sellest hakkab – nüüd vist võib juba öelda – rituaal kujunema, et kui aastavahetus möödas ja mingis mõttes eelmise aasta kokkuvõte 31. detsembril tehtud, siis aasta alguses hakkan ma mõtlema ja kirjutama. Olen kirjalikult mõtlev inimene, nii et ma hakkangi siis ka kohe kõnet kirjutama.

Kuidas selline kõne sünnib? Teie nõunike arvutid on kaks korda kuumemad kui tavaliselt või nokitsete hoopis omaette?

Vabariigi aastapäeva kõne ja ka 20. augusti kõne on kõige vähem toetatud nendest, mis siin presidendi kantseleis üldse tehakse. See on nii puhtalt minu puhul. Egoistlikult hoian ma põhikoopiat enda käes, aga loomulikult saadan ka laiemale ringile lugeda – mitte sugugi ainult kantseleis.

Egoistlikult otsustan mina, mis läheb sisse ja mis ei lähe. Egoistlikult mina otsustan lauseehituse, sõnavaliku, rütmi valiku. Muude tekstide puhul on teiste inimeste roll palju suurem kui nende kahe teksti puhul.

Kas Tartus ERMis toimuvast peost tuleb saja aasta vääriline, mida mäletame veel järgmised sada aastat?

Ma loodan, et sellest tuleb üks õdus õhtupoolik nii nendele, kes on kohal, kui ka nendele, kes on televiisori ees.

24. veebruari ürituse keerukus on otsida tasakaalu selle vahel, et kes on kohale tulnud, ei tunneks ennast statistidena telelavastuses ja televaatajad ei tunneks end lukuaugust sisse piilujana.