Professor Sirje Keevallik: enam-vähem kindel olla saab vaid selles, et jaanuaris on külmem kui juulis

 (3)
Professor Sirje Keevallik: enam-vähem kindel olla saab vaid selles, et jaanuaris on külmem kui juulis
Foto: Raivo Tasso

Viimase saja aasta ilmavaatlused näitavad, et Tallinnas ja Tartus on pakaselisi öid kõige rohkem jaanuaris, kummutab TTÜ meteoroloogiaprofessor Sirje Keevallik müüdi veebruarist kui kõige krõbedamast pakasekuust.

Missugune talv ootab meid?

Eestimaa on selline paik, kus võib esineda igasuguseid talvesid. Siin saab enam-vähem kindel olla vaid selles, et jaanuaris on külmem kui juulis. Sügisel võib huviga oodata, milline talv tuleb, sest erinevate ilmaportaalide prognoosid on vastuolulised, ja mida üksikasjalikumalt nad ennustavad, seda halvemini ennustused täituvad. Aga viimase sajakonna aasta andmetest saab ammutada mingit ettekujutust. Näiteks võib öelda, et Tallinnas langeb temperatuur alla –30°C tõenäosusega 1% detsembris, 7% jaanuaris ja 4% veebruaris. Tartus on detsembris see tõenäosus 5%, jaanuaris 31% ja veebruaris 20%.

2015.aasta suvi oli ilmastikuliselt väga veider. On see seotud kliimamuutustega?

Kliima muutumist selliste üksikute sündmustega ei tuvasta. Kliimamuutused saabuvad hiilides. Alles siis saab öelda, et kliima on muutunud, kui 30 aasta pärast tõdeme, et ilmade esinemise muster on mõnevõrra teistsugune kui 30 aastat tagasi. Näiteks juulikuu on tihedamini hakanud olema jahedam kui august. Aga tõdema peavad mõõteriistad, mitte inimeste mälu, sest igaüks ju teab, et vanasti oli rohi rohelisem ja lumi valgem.

Millal muutub Eesti kliima nii soojaks, et käpikud tuleb asendada lehvikutega?

Lehvikuid läheb meil suvel vahel ikka vaja, sest Eestit nagu teisigi maid külastavad kuumalained. Seda terminit kasutatakse eri kliimavöötmetes loomulikult erinevalt. Põhiliselt aga lähtutakse inimese taluvuse ja kohanemise võimest. Eestis on eriti ohtlikuks nimetatud olukorda, kus ööpäeva maksimaalne temperatuur on vähemalt +30°C kolmel järjestikusel päeval. Räägitakse, et kliimamuutustega kaasnevad ka kuumalainete sageduse kasv. See tundub olevat üldise temperatuuri tõusu foonil loogiline, aga ajalugu näitab midagi muud. Aastatel 1894-1923 oli Tartus ohtlikke kuumalaineid 14, järgmise 20 aasta jooksul 7, aastatel 1954-1983 vaid kaks ja alles aastatel 1984-2013 kasvanud üheksani. Siit võib järeldada, et lehvikud olid kõige rohkem päevakorras eelmise aastasaja alguses.