Raha, toit ja alles pärast seda abikäed


Raha, toit ja alles pärast seda abikäed
Foto: Raivo Tasso

Kui tahate abistada, andke hädalistele raha või toitu. Lihtsalt korraks abiks olla on peaaegu et võimatu.

Statistikaameti värskete andmete kohaselt elab 17,5% Eesti elanikest suhtelises vaesuses. Tahan jõulude eel nende heaks midagi oma käte ja mõistusega ära teha.

Küsin Heateo Sihtasutuse koolitus- ja kommunikatsioonijuhilt Margarita Sokolovalt, kas neil on abikäsi vaja.

“Meil käib asi projektipõhiselt. Kui sul on hea idee, siis kirjuta projekt ja me aitame sellele rahastust leida,” saan vastuseks.

Annetage naistele kas või purk suvel tehtud moosi

Jah, noortele, puuetega inimeste tööhõivele, HIVi ennetamisele ja asjade taaskasutamisele suunatud projektides võib kaasa lüüa, aga eelkõige oodatakse siiski rahalist annetust.

Järgmisena vaatan veebilehte www.vabatahtlikud.ee ning leian mitukümmend vabatahtlike otsimise kuulutust.

Peamiselt vajatakse abilisi ürituste korraldamisel, arvutiasjatundjaid ja loomadega tegelejaid. Mind huvitavaid sotsiaalvaldkonna kuulutusi pole Tartu kandis ühtegi.

Helistan Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse projektijuhile Anna Grambergile.

Tegevuspõld on neil lai, alates lastest, kultuurist ja sotsiaaltööst ning lõpetades koduta loomadega.

“Paljud asutused on aga hädas, et abistajad aktiveeruvad kõik ühel ajal – enne jõule,” ütleb ta, kuid julgustab mind ikka abi pakkuma.

Seotud lood:

“Kui vabatahtlike kodulehelt sobivat kuulutust ei leia, võib pöörduda ka otse nende organisatsioonide poole,” soovitab Gramberg.

Näiteks Tartus võiksin ühendust võtta naiste varjupaiga, laste turvakodu, toidupanga või päästearmeega.

Tartu naiste varjupaik pakub turvalist öömaja ning tuge ja abi lähisuhtevägivalla all kannatavale naisele. Töökäsi nad appi ei vaja, hoopis vastupidi.

“Meie naistele oleks kõige rohkem tööd vaja,” ütleb juhataja Reet Hiiemäe. “Neil on pigem tööle saamine keeruline, kuna nad on poolkatki ja seetõttu hellemad.”

Ta soovitab naiste varjupaika pöörduda ka siis, kui on pakkuda hooajatööd, näiteks suvel marjakorjamist. Üks naine käis Võrumaal talunikul abiks kartuleid võtmas ja sai ka endale talvekartuli.

Toitu võib varjupaigalistele alati saata, olgu selleks siis kartulid-porgandid või purk moosi, kui ise ei jõua kõiki suvel tehtud hoidiseid ära süüa.

Lisaks võib varjupaigast iseseisvasse ellu pöörduvatele naistele pakkuda riideid ja mööblit. Muidugi võib ka raha annetada.

“Kes meil siin on, on väga tänulikud,” kinnitab Hiiemäe. “Nad ei ole ainult saamise peal väljas, tahavad ka oma panuse anda.”

Inimesed otsivad toitu ja meeleparandust

Tartu Kaubamaja juures juhtun kokku Päästearmee tegusate vabatahtlikega, kes korjavad katlasse annetusi.

Nende eesmärk on levitada jumalasõna ja aidata jõudumööda kõiki abivajajaid.

“Eestis on annetajaid väga vähe, igaüks mõtleb enda peale,” ohkab Päästearmees kolmandat aastat vabatahtlikuna töötav Tõnu Urb. Peamiselt tuleb raha Soomest.

“Eesti vaesust vaadates tahan oma panuse anda,” põhjendab pensionipõlve pidav Urb Päästearmees tegutsemist.

Neljapäeviti jagatakse nende Sõbra tänava ruumides sooja toitu, enne seda räägib Urb jumalasõnast ja manitseb kuulajaid kainusele. “Inimesed tulevad meeleparandust otsima,” on mees kindel.

Ta tõstab enda asemel esile aga hoopis usinaid naisi, kes on rakkes pea iga päev – valmistavad toitu ja sorteerivad abivajajatele annetatud riideid.

“Kõik vabatahtlikud käed on alati teretulnud,” ütleb Päästearmee kapten Ave Kalme. “Kõik toidukraami võtame hea meelega vastu.”

Supi keetmiseks ja toidupakkide jagamiseks saadakse abi toidupangalt ja ostetakse omavahenditest. Linn neid ei toeta.

Sööjaid on aga tavaliselt 130 ringis, kodutuid neist vaid paar-kümmend. “Palju on neid, kes töö kaotanud ja kes ei saa praegu enam ka töötu abiraha,” selgitab Kalme.

Suvel ja jaanuari algul pakutakse sooja sööki ka lastele, sest siis ei saa raskustes perede lapsed tasuta sooja koolitoitu.

Kuna olen selle nädala supikeetmise aja maha maganud, plaanin head teha muul moel –
appi minna järgmine kord või jaanuari algul lastele midagi head küpsetada.

Vabatahtliketa elaks turvakodu päris nutuselt

Järgmisena sean sammud Tartu laste turvakodusse. Seal saavad peavarju vägivalla või konfliktide tõttu ohtu sattunud ja hoolitsuseta jäänud lapsed ning vajadusel ka emad lastega, mullu 375 inimest.

Loe veel

“Olin tükk aega töötu, töötukassa kodulehel soovitati vabatahtlikuks minna,” räägib nüüd vabakutselise kunstnikuna alustav Kaisa Reimand.

Turvakodus käib ta kolm korda nädalas ja õpetab lastele kangastelgedel kudumist.

“Sügisel saame ennast appi pakkuvatelt tudengitelt iga nädal paar kirja,” ütleb turvakodu juhataja Piret Värno.

Vabatahtlikke on vaja, kuna ajutist varjupaika pakutakse kuni 20 inimesele, korraga on tööl aga vaid üks kasvataja.

“Kui maja on täis, siis on päris raske,” tunnistab juhataja. “Turvakodu elaks päris nutuselt, kui ei oleks vabatahtlikke, annetusi ja häid inimesi.”

Vastu võetakse mänguasju, riideid ja jalanõusid.

“Raha on tavaliselt kõige viimane, mida annetatakse,” tõdeb Värno. “Kui keegi tahaks midagi muud annetada, siis näiteks puuvilju läheks lastele aasta läbi.”

Praeguseks on välja kujunenud ring abistajaid, kes korraldavad lastele huvitegevust ja aitavad vajadusel korda hoida.

Kuna laste varjupaigas käib kampaania, millega loodetakse teise korruse tubades remont ära teha, on teretulnud nii ehitusmaterjalid kui ka pahteldamist ning põranda panekut oskavad vabatahtlikud.

Kahjuks puuduvad mul ehitusalased oskused, välja arvatud tapeedi panemine, täiesti.

Tartu toidupanka vedav Tiina Grauberg ütleb, et iganädalast tööd neil Tartus vabatahtlikele pakkuda ei ole. “Abi on nii vähe, et ei saagi toidukaste teha.”

Kraami oli rohkem kampaaniate ajal kahel eelmisel nädalavahetusel, kui suuremates Rimi poodides sai toidupanga jaoks toiduaineid annetada.

Toitu saab hädalistele annetada aasta läbi

Tartu kahe Rimi peale kogunes kahe päevaga 2415 ühikut kraami, palju oli piparkooke ja maiustusi.

“Arvestades seda, kui magusanäljas nende perede lapsed on...” jätab Grauberg lause lõpetamata.

Aga ka abi saajaid kaasatakse teavet jagama ja poes toidukorvide juurde appi. “Siis nad näevad, et see kaup ei tule nii kergelt,” ütleb ta.

Tartus tegutseb aga ka seltskond noori, kes panevad kord kuus oma rahad kokku ja ostavad selle eest midagi vajalikku. Eelmisel kuul näiteks rohkem kui 5000 muna.

Tartu katoliku kooli üks klass otsustas aga, et sel aastal nad jõulupakke ei tee ja ostavad selle raha eest hoopis toidupanga jaoks piparkooke ja präänikuid.

Selle teadmisega mu abipakkumise ringkäik lõpeb. Teen veel netipangas annetuse koduta loomade heaks ja ostan nädalavahetusel Rimist kampaania käigus üht-teist toidupanga jaoks.

Plaanin sõlmida igakuiseks annetamiseks püsikorralduse – raha annetamisel pole ka häda midagi, see abi jõuab abivajajateni.