Rahahädas kreeklastel on eneseväärikus alles

 (10)
Rahahädas kreeklastel on eneseväärikus alles
Ester Laansalu koos koerte Emma, Berta ja Eddiga. Foto: Raivo Tasso.

Üle kümne aasta Kreekaga tihedat sidet hoidnud giid Ester Laansalu ütleb, et keskmist kreeklast on kriis räsinud nii hullusti, et ta on valmis sibulakoti nimel tänaval lahingut lööma. Eestilik säästuplaan tundub neile aga pigem tulekahjuna.

Kõnelesite ühe Tartu kooli õpilastele Kreekast ja giidi elust. Mida lapsed teada tahtsid?

Nad küsisid, kui palju giid palka saab; kes võitis esimesed antiiksed olümpiamängud ning üks õpetaja küsis, kas see on õiglane, et tema ja teised väikese palgaga inimesed peavad Kreekat august välja aitama.

Ilmselt pole ta ainus, kes seda teada tahab.

99 protsenti neist Eesti inimestest, kellel Kreekaga mingit isiklikku kokkupuudet pole, suhtuvad kreeklastesse tugeva eelarvamusega.

Mina näen siin peamise põhjusena meediat, kus kajastatakse Kreekat ainult negatiivse poole pealt. Ma ei mäleta, et oleksin näinud kas või üht head uudist Ateenast või Kreekast laiemalt. Pole isegi räägitud sellest, kuidas tavainimesed oma eluga toime tulevad. Kujutluspilt maksudest kõrvale hiilivast ja kohvikus magavast kreeklasest on kindlasti liialdatud.

Meid lõi majanduslangus väga valusalt. Kuidas halvad ajad Kreekat muutnud on?

Veel 15 aastat tagasi olid kreeklastel taskud raha täis. Inimesed käisid väljas, rahapuudust polnud, kokku ei hoitud. Nüüd on toonastest õitsvatest väikeäridest lahti iga kümnes! Kreeka ühiskond on põhinenud pereäridel ja see mudel on saanud tohutu hoobi.

Seotud lood:

Eelmisel sügisel olid meeleolud veel positiivsemad, nüüd räägivad noored täiesti uue teemana riigist lahkumisest, et mujal tööd leida.

Lugesin just, et tänavuse aasta esimesel poolaastal sai Rootsis tööloa 100 Kreeka arsti. Kodumaa on kodumaa, aga kui ei ole raha toidu ostmiseks või arvete maksmiseks, pole midagi teha.

Ma ei ole enne Kreekas näinud, et jagatakse toiduabi. Kusjuures lihtsaid asju, sibulat ja kartulit, ning inimesed kaklevad nende pärast!

Ise viisin süüa ühele perele, kus nii mees kui naine olid pikemalt töötud – neil ei olnud toidu jaoks raha.

Te ütlete seega, et kreeklastel on niivõrd kitsas käes, et neil pole süüagi.

Just nimelt. Odavpoed, toidupank, supiköökide tulek – see on kõik seal täiesti uus.

Kui meil on inimesed võlgu pankadele, siis Kreekas on alati olnud komme saada poest või teenuste eest võlgu. See pole kunagi probleem olnud, maksad tagasi siis, kui saad.

Nüüd on see kaasa toonud olukorra, kus väga paljud on ringiratast väga paljudele võlgu. Töötus kasvab ja inimestel pole raha argikulutusteks.

Näiteks tean 50aastast meest, kes on suviti töötanud kodukülas kelnerina, talvel aga oliiviõlivabrikus. Tänavu suvel ta kelneritööd ei saanud, tema asemel võeti kolm korda väiksema palgaga, väljaõppeta inimene.

Tema naine on juba töötu, ta ise nüüd siis samuti. Töötu abiraha saavad kreeklased aga vaid viis kuud. Sealjuures ei laiene see firmaomanikele.

Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et tavaliselt on pereäri omanikeks vormistatud mees ja naine mõlemad. Seega, kui äri läheb pankrotti, on nad mõlemad korraga töötud.

Kui palju kreeklased praegu teenivad?

Kui kreeklane saab kätte 600 eurot, siis see on hea kuupalk ja ta on õnnelik. Mõne aasta eest oli see miinimum.

Samas on lisandunud uusi makse ja teenuste hinnad on märgatavalt tõusnud. Kreeka on muutunud ühtaegu kallimaks ja samas vaesemaks.

Kreekas tuleb kindlasti vähendada nende palku, kellel need on olnud põhjendamatult kõrged. Aga kui lüüa kõike ühe vitsaga, teeb see tavainimestele karuteene.

Kreeklaste ostujõud on ametlikel andmetel siiski parem kui Eestis.

Jah, need kreeklaste keskmised palgad tunduvad meid ärritavalt suured, kuid siin on üks konks, mida terve Kreeka vaikimisi talub – juba ammu ei maksta seal välja ametlikult kokku lepitud palku. Erasektoris teenivad inimesed ametlikust palganumbrist välja kolmveerandi või poole.

Seda räägivad mulle nii IT-mehed kui ka prügivedajad. Neile on lubatud, et kui saame, siis maksame rohkem, aga juba poolteist aastat on inimesed töökoha hoidmise nimel leppinud väiksema summaga. Samal ajal tekitavad need Eurostati numbrid kreeklastes väga suurt pahameelt.

Kui palju kulub kreeklasel kuus kommunaalmaksudele?

Vestlesin just ühe väga kokkuhoidlikult elava tuttavaga ja palusin tal oma viimatine arve lahti rääkida. Siin see on: televiisorimaks 21 eurot, prügiarve 34 eurot, elekter 70, eluasememaks 200 eurot. See on kokku niinimetatud elektriarve.

Ei loe, kas telerit vaatad, kas prügi viid – maksta tuleb ikkagi. Kulu sellega vähendada ei saa, et teed vähem prügi või loobud telerist. Kui maksmata jätad, lülitatakse elekter lihtsalt välja ja seda teevad nad seal väga nobedalt.

Kuludele lisandub ka automaks, mis on 420–800 eurot aastas olenevalt auto võimsusest.

Kuulsin, et ettevõtetele on tulemas lisamaks saadud tulult. See on juba ettevõtjaid paanikasse ajanud, nad on hakanud töötajaid lahti laskma ning ärisid veelgi koomale tõmmanud.

Mille pealt kreeklane kokku saab hoida?

Näiteks kütte pealt. Päevad on talvel soojad, ööd jahedad ning korterid ja majad muutuvad väga niiskeks. Eelmisel talvel tekkis olukord, kus ühise küttesüsteemiga kortermajas ei suutnud pooled inimesed oma arveid maksta ja küte tuli välja lülitada. Siis inimesed istusidki toas, kolm vatti ülestikku üksteise peal.

Keskmine temperatuur majas võib talvel olla 10–14 kraadi ning see pole sugugi mõnus. Voodiriided on nii rõsked, et sooja saab alles hommikuks. Olen viimastel talvedel ise Ateenas olnud ning mu magamistoas oli vahel sooja alla 10 kraadi.

Pensionärid leiavad endale päeval väljas tegevust, istuvad kohvikutes ja lähevad alles õhtuks koju. Muuseas, ma pole veel kuulnud, et nad kaebaks või kurdaks.

Oleme kuulnud, et riigiametnikud elavad paremini.

Tõesti, neil on kindel sissetulek, kopsakas töötu abiraha ja palju soodustusi. Riigitöötaja saab näiteks olla lapsega kodus ühe aasta, erafirma töötaja neli kuud. Kui ta selle aja möödudes tööle ei naase, võib teda kohe vallandada. See tähendab, et kellel vähegi normaalne töökoht on, püüab leida mõne sugulase või võtab hoidja.

Kreekas elab 11,5 miljonit inimest, neist miljon töötab riigisektoris. Selle ametnikearmeega on Kreeka Euroopas esirinnas.

Eelmisel aastal pidid kreeklased koondama 150 000 riigitöölist, lõpuks saadeti pensionile
20 000. Seega on kreeklased suutnud koondamisi peaaegu vältida ja Euroopa Liit ei ole suutnud end seal kehtestada.

Varem ei olnud võimalik aga peaaegu kedagi koondada ega vallandada. Meie mõistes oli see täiesti uskumatu. Kõik viimasel kahel aastal sõlmitud lepingud on tehtud kuue kuu, aasta või kahe aasta peale, aga vanad töötajad istuvad kindlalt kohal. Nemad on pildil ka siis, kui näidatakse streikijaid, sest ametiühingute liikumine on Kreekas väga levinud.

Tavakreeklastest lähevad streigid enamasti lihtsalt mööda. Vahel nad ei märkagi neid, sest ametiühingud tulevad tänavatele peamiselt Ateenas ja Thessalonikis.

Kuidas elavad Kreeka pensionärid?

Tavaline inimene saab pensioni 450 eurot. Kreeklastel on komme koguda ka sääste ning võib arvata, et paljudel on toetav sukasäär.

Need, kes on maksnud rohkem makse, võivad praegu saada ka 1000eurost pensioni ning see on täiesti õiglane. Kreekas on ka väga tavaline, et vanaemad-vanaisad löövad pereäris kaasa, nüüd on see võimalus paljudel kadunud.

Kreeka pensionärid võtavad muuseas ikka veel oma raha välja postkontorist või tuuakse see neile koju. Inimestel on teatud traditsioonid ja sularaha peab olema kindlasti taskus.

Seda eestlased ju ütlevadki, et nad arveldavad sulas ja makse ei maksa.

See ei vasta kuidagi tõele. Kreekas saab tšeki isegi turul, seda ise küsimata.

Liiguvad ringi lausa kontrollid, kes seda jälgivad. Minult on Ateena turul küsitud, et palun, te olete ostnud seda ja teist, kas teile tšekk anti?

Või kui tootja saadab 20 kasti mandariine turule, siis annab ta autojuhile paberi. Kui seal on kas või üks kast vähem, võib teda trahvida, summa alates 5000 eurost. Ja nende 20 kasti pealt tuleb tasuda kõik maksud, teisiti pole võimalik.

Tavaline kreeklane on alati pidanud makse maksma ja elatist teenima. Ma nägin statistikast maksuvõlglaste nimekirja, kus oli sadakond nime, kellele kuulus 80% võlast, ülejäänu jagunes tuhandete peale laiali.

Meil on ju samamoodi – väikestel tegelastel on kiiresti majanduspolitsei kukil, samas suurvõlglased laveerivad ühest võlast teise.

Kuuldavasti on majanduslangus mõjutanud isegi pulmakombeid.

Jah, pulmades on olnud selline komme, et kirikus laulatuse ajal toimub korralik riisiloopimine, mis võib kasvada päris pööraseks.

Pulmad on seal suured, korralikus keskmises pulmas on 500 inimest, kes kõik hakkavad õnnistamise ajal riisi õhku viskama.

Kui elu läks raskemaks, tuli üles küsimus, et see on ju toit, kuidas me seda siis niimoodi loobime. Võeti vastu seadus, mis selle ära keelas. Iseasi, kuidas seda täidetakse.

Nägin ise Kreekas, kuidas lauad olid toidust lookas, telliti rohkem, kui süüa jõuti. Äkki pole kreeklased veel kitsikusega harjunud ja laristavad vanamoodi edasi?

Kuna enne rasket aega oli väga hea aeg, siis enamik inimesi ei osanud arvata, et elu võib nii drastiliselt muutuda. Paljud ei hakanud sääste kogumagi.

Raha ju tuli kogu aeg, tööd oli, kõik oli kindel. Alati on ka pere aidanud – kui raha otsa sai, küsiti vanematelt. See kraan on nüüd kinni.

Aga kreeklased on loomult väga konservatiivsed ja ühine väljas söömas käimine on sealse suhtluskultuuri oluline osa.

Kui pole raha, et tellida eelroog ja põhiroog nagu tavaks, siis üldse ei mindagi välja. Kahe peale prae tellimist või säästuõhtusööki ei suuda nad ette kujutada.

Meie siin ei saa aru, kuidas nad muudkui arutavad ja arutavad ning tegelikult püsivad asjad riigis ikkagi paigal.

Tõepoolest, kreeklased armastavad rääkimist! Kui avada Kreekas tele hommikuprogramm, siis võib seal olla korraga üheksa inimest, kes üritavad korraga rääkida. Nad arutlevad pikalt ja kaua, see ei vii aga kuhugi.

Kreekas on igaühel oma arvamus ja ta soovib selle välja öelda. Midagi ei ole teha, see saab alguse lapsepõlvest.

Kui küsid Kreeka lapselt, kuidas tal koolis läks, siis ta kunagi ei ütle ühe sõnaga – normaalselt! Ei, ta räägib pika jutu, ja see toimub ka täiskasvanute elus. Kõik räägivad, kõik arutavad, kõigil on oma arvamus. Konsensuse leidmine on väga raske.

Mis aitaks Kreekal august välja tulla?

Kui riigis ei tule kapitaalset pööret ja muutust mõtlemises, et saa olukord paraneda. Praegune kurss väljapääsuni ei vii. Muutus peab tulema seestpoolt ja olema selline, mis praeguse mõttemalli pea peale pööraks.

Eesti on enda ja oma pailapsekuulsusega üsna rahul. Kas kreeklased ka teavad, kui tubli väike riik me oleme ja et meist peaks eeskuju võtma?

Ei saa öelda, et nad just palju Eesti vastu huvi tunneks. Eestit tuuakse aeg-ajalt küll näitena, kuid see tonaalsus on enamasti negatiivne.

Mõned ministrid on öelnud, et Eesti on olnud enda meelest väga tubli, aga vaadake, mida see nendele inimestele on kaasa toonud, millistes tingimustes tavainimesed elavad. Eesti kuvand on pigem halb näide sellest, kuidas inimeste arvelt säästa.

Me ise arvame jah, et oleme jube hästi hakkama saanud ennast kõrist pigistades, kreeklastes tekitab see judinaid.

Aeg-ajalt räägitakse sellest, et Kreeka tuleks eurotsoonist välja tõsta. Mis nad sellest ise arvavad?

Tegelikult arvavad paljud kreeklased, et see oleks isegi hea. Lõpeks see igavene vindumine, nagunii on praegu juba väga raske.

Drahmi nad tagasi ei taha. Nad saavad väga hästi aru, et raha devalveeruks, säästud sulaks ja tagajärg oleks katastroof.

Tavakreeklane on ärritunud valitsuse peale, sest võetud kohustused tähendavad kõige selle äramaksmist, mis suudetakse teenida. See peataks arengu täiesti. Suur osa elanikkonnast laenude võtmist ei toeta.

Mis on muutunud turismi alal?

Kreeka turismiorganisatsiooni vahekokkuvõtted näitavad, et kõigis piirkondades on reisijate arv vähenenud, ainsana on plussis Korfu saar.

Põhjuseks ühelt poolt Kreeka kehv maine, teisalt üleüldine majanduslangus, mis kõikjal on sundinud inimesi oma kulusid piirama.

Palun tooge lõpetuseks välja midagi head Kreeka ja kreeklaste kohta.

Meie inimesed läksid kohe kaasa uuendustega, mida pakub internet, aga mina ei tea Kreekas praegu ühtki inimest, kes maksaks e-arveid! Sest kreeklased on harjunud otse suhtlema ja see on neile väga oluline. Interneti levik pole suutnud seda harjumust muuta, ja kas see ongi halb?

Eestis on nii, et viskame su vette – oma süü, kui välja ei uju. Ent kõik ei uju ju välja! Kreekas on väga palju head aga selles, mis puudutab suhteid ja suhtlemist.

Kreeklased endiselt hoolivad perest ja toetavad peret, see on neile väga tähtis. Nende enesehinnang on kaheldamatult kõrge ja rahvuslikku alaväärsust seal ei tunta. See aitab neil säilitada eneseväärikust ka ajal, kui riik on hädas ning nad peavad seda tunnistama endale ja maailmale.



ELUKÄIK

Ester Laansalu

- Sündinud 1965 Tartumaal, peres lapsed Triinu (24)
ja Tanel (22).

- Lõpetanud 1989 Eesti Põllumajandusakadeemia veterinaari eriala ning 2003 Tartu Ülikooli Pärnu kolledži turismi- ja hotelli­ettevõtluse eriala.

- 1995 alustas tööd giidina, teinud reise paljudesse maadesse, samast aastast olnud tihedalt seotud Kreekaga.

- Õppinud kreeka keelt kursustel Eestis, täiendanud end kahel korral Ateena Ülikoolis. Töötab ka tõlgina.

- Raamatute “Minu Kreeka” ja “Eesti–Kreeka vestmik” autor.