Haritud inimesed, kellel on Eestis hea elada. Inimesed, kes on hästi õpetatud, oma eriala tugevad professionaalid, sotsiaalselt kaitstud.

Heaolu sõltub eelkõige sellest...

...kuidas me ise oma eluga rahul oleme. Seetõttu polegi mõistlik eestlastel end võrrelda soomlaste või sakslastega, vaid iseendaga 10 või 20 aastat tagasi.

Mõni aasta tagasi elasimegi juba hästi. Ainult et siis tuli see neetud üleilmne kriis.

See kriis, millest meil on väga raske välja tulla, pole niivõrd ülemaailmne kui kohalik. Võtsime võõra raha ning ajasime sellega ise kinnisvara hinna üles ning tarbimise lakke.

Tinglikult öeldes, teiste riikide pensionäride ning pangaklientide rahaga ehitasime põllud maju täis, viisime sisetarbimise osakaalu üle 60% nagu Ameerikas, mis aga meie majanduse mahu ja struktuuri puhul on täiesti ebaloogiline. Tarbiti, nauditi, oldi.

Nüüd on sellega lõpp, pikemaks ajaks. Maksame laenu tagasi, sööme peost suhu ja riideid ilma hädavajaduseta ei osta.

Õnneks on kriisid ajutised.

Jah, aga ka väga seaduspärase loomuga. Alates 1930date nn suurest depressioonist kestavad need keskmiselt 4,8 aastat.

Paraku ei tähenda see, et pärast võiksime elada samamoodi või pareminigi kui varem. Vastupidi. Jätkates järgmisel kümnendil samamoodi kui seni, hakkame tagasi langema.

Ning lootus Soomele järele jõuda väheneb.

Me ei saa ennast võrrelda meist edukamate, aastaid sihikindlalt arenenud ühiskondadega, vaid tasemega, millel olime 5, 10, 15 aastat tagasi.

Soome tasemeni küünime võib-olla 30 aasta pärast. Samas ei saa Soomele järele jõudmist pidada meie arengu, ajaloo lõppeesmärgiks.

Kus või millises seisus me ise praegu oleme?

Kriisiga lõppes terve etapp Eesti arengus, mis algas riigi juriidilise tekke ning tehnilise lahtiühendamisega Nõukogude Liidust ning jätkus meile kõigile tuntud sündmustega.

Enne kriisi jõudsime majandusele ka muu arvelt rõhku pannes kasvatada rahvuslikku rikkust inimese kohta 70%ni ELi keskmisest, n-ö Portugali tasemele. Nüüdseks on see pidev üles liikumine lõppenud. Kriis paiskas meid tagasi.

Võtame siis ette uue projekti ja areneme jälle.

Tõesti, eesti rahvas ja riik on armastanud areneda projektipõhiselt, seda läbi viimase paari­saja aasta. Palju on õnnestunud projekte. Saime omakeelse kultuuri, omakeelse koolihariduse, oma riigi. Lahkusime Nõukogude Liidust, astusime NATOsse ja Euroopa Liitu.

Viimasel ajal aga polnud meil enam ühtki mõistlikult sõnastatud projekti. Muudkui aga uhati edasi. Nagu oleks areng midagi looduslikku, iseeneslikku.

Kes ütleb, milline suund võtta tuleks?

Suveks loodame arengufondis valmis saada kasvuvisiooni, pildi sellest, kuhu Eesti peaks sel kümnendil liikuma. Rõhuasetus on loomulikult majandusel.

Koostöö kogu seevastu tegeleb põhiliselt sotsiaalsete aspektidega, näiteks inimvara teemaga. Just varaga, sest ressurss tarbitakse ära, vara aga kasvab. Koostöö kogu eestvedamisel valmib märtsiks ka järjekordne Eesti inimarengu aruanne, milles sel aastal pannakse samuti rõhk inimvarale.

Meie riigi suhe inimvaraga oli ju see, et need, kes on juba rea peal, neil läheb niigi hästi ning ülejäänud vaatavad ise, kuidas hakkama saavad.

Jah, aga kriis näitas, et midagi on selles mõtteviisis viltu. Et see mudel pole edukas ja annab ka majandusarengus tagasilööke, sotsiaalvaldkonnast rääkimata.

Poliitikas juurutatud “omade ja võõraste” mudel pole samuti edukas.

Kui suurtes riikides on piisavalt nn omasid, kellele võib ameteid jaotada tulemust kahjustamata, siis meid on liiga vähe. Oleme omakeelse kõrgkultuuriga mandririikidest üks väiksemaid. Aga konkurentsis on suurematel eelis. Välja arvatud kataklüsmide ajal. See aeg praegu võib just ollagi meiesuguste väikeste ja paindlike võimaluseks.

Võib-olla tuli/tuleb see kriis Eestile isegi kasuks?

Aadritki lastakse selleks, et tekitada uut vereloomet. Kriis on kindlasti uue tõusu eelduseks.

Samas peame mõtlema sellele, kuidas ta puudutab igaüht meist. Jah, ettevõtted lähevad pankrotti ja sünnivad uuesti, need, kes raske aja üle elavad, on pärast tugevamad. Oksi kärbitakse, aga tüvi ja juured jäävad alles.

Aga inimestega nii pole. Kui jääd maal töötuks ja liikumisvõimalust ka pole, on üks loogilisi variante mõelda kodukandist lahkumisele. Aga just seda me ju ei soovi! Teine võimalus on langeda masendusse, hakata jooma, manduda.

Põhimõtteliselt peaks selle teemaga tegelema omavalitsused, aga neil ei käi jõud lihtsalt üle. Võib-olla vanemate inimestega polegi nii suuri probleeme, nad on harjunud raskete aegadega kohanema. Küsimus on selles, mis saab Eesti külade lastest.

Lihtsa inimese jaoks väljendub praegune kriis eelkõige kokkuhoius, kokkuhoius ja veel kord kokkuhoius.

Meil hoitakse riigis kokku labidameetodil. See tähendab, et kui võetakse vähemaks, siis kõigilt võrdselt.

Loomulikult on võimalik kärpida, sest heal ajal kogus ka riik rasva – vaadake kas või riigiametnike hulka. Aga kärpida sama palju talveunest ärganud karu kõhult ja käppadelt pole mõistlik. Pigem on vaja kärpida kõhult seepärast, et käppadesse jõudu juurde anda.

Eraettevõttes, aga ka peres käib asi loogilisemalt. Vaadatakse, millised tegevused on esmatähtsad, millest ei saa tegevust kahjustamata midagi ära võtta.

Räägitakse “õhukesest riigist”. Kui õhuke meie riik tegelikult on?

Meil on ministeeriume ja allasutusi, mille koossseisud on võrreldavad palju suuremate riikide omadega. Mismoodi saame siin rääkida “õhukesest riigist”? Pigem on meil jäme riik. Mitte lihastes, trimmis, vaid lihtsalt
lohvakas.

Meil on tohutul hulgal regulatsioone ja reegleid, mis tegelikult ei anna elanikele midagi. Meil on vaja tegevusi ning tulemusi. Viimaseid pole aga kindlasti piisavalt.

Kui sõna “õhuke” üldse tarvitada saame, siis kehtib see väikeste sotsiaalkulutuste kohta. Aga ka seal valitseb niigi vähese ühtlase laialilaotamise meetod. Muidu on meil aga kallis ning betoneerunud “saksapärane” riik. Aga Saksamaa on ju hoopis midagi muud kui Eesti!

Mida tuleks praegusest olukorrast välja tulemiseks eelkõige teha?

Sõnastada eesmärgid, valida vahendid, leida inimesed. Ning kui vajalikke inimesi pole piisavalt, siis nad juurde tuua. Võtame näiteks kas või iseseisvuse järgse Tartu ülikooli. Ka seal toodi õppejõude väljast või paluti endisi tagasi. Peagi õpetasid Eesti ülikoolis aga juba eestlased.

Või võtame Singapuri. Jah, sellest ei taheta rääkida, sest seda peetakse autoritaarseks. Aga singapurlased ise on tunnistanud, et kui neil poleks oma riigi tarka ning sihipärast arendamist, oleksid nad juba Malaisia üks osariike. Meil aga on siinkandis “oma Malaisia” kohe hakkamas...

Haldusreform võiks olla üks riigi õhemaks muutmise vahendeid.

Räägitakse, et maavalitsustega võiks seda ja teist ette võtta. Aga see on vaid pisike osa suurest teemast. Veel kõneldakse, kuidas valdu kokku pakkida. Kuid iga selline pakkimine viib suhtlustasandi elanikest kaugemale.

Kui midagi üldse teha, peaks alustama ülesannete ja sellega seotud raha otstarbekast ja toimivast jagamisest. Ning unustada ei tohi, et inimesi jääb meil üha vähemaks. Eriti just maal. Kuigi räägime sündimuse suurenemisest, on saldo ikka negatiivne, seda eelkõige õppimise ja tööga seotud väljarände tõttu.

Õppimine õppimiseks, inimene peabki ilma nägema. Neid, kes välismaale tööle lähevad, peaksime siiski siin rakendama. See aga eeldab praegusest hoopis erinevat praktikat.

Praegusest erinevat mõtteviisi eeldab ka see, et üheskoos ning tasuta midagi üldiseks hüvanguks ära teha.

Just see saabki meie tuleviku üheks võtmeks. Võtame või praeguse sügava lume aja. Jah, mul on väike aiatraktor, saan oma teeotsa ise lahti lükata. Aga suuremaks tööks jääb jõudu väheks.

Mis on lahendus? Osta ka nii suur traktor, nagu neid maanteedel näha võib? Ei, see pole loogiline. Küll on loogiline, et keegi võiks oma traktoriga välja tulla ka ilma lepingu ja tasuta.

Eestlane pole ju loomult kol­hoosi-inimene.

Meie eneseteadvus ei kiida tõesti heaks igapäevaseid ühistegevuse vorme. Ühiselt saame toimetada vaid mõistuslikul alusel. Külas on see tavade säilimise tõttu lihtsam, linnas juba
raskem. Samas on küladeski oma probleem – tegijad on, vaatamata aegade vahetumisele, ikka needsamad.

Needsamad kipuvad olema ka valitsuses ja parlamendis.

Eestis kasutatakse rotatsiooni põhimõtet tõesti vaid väheste ametite puhul – näiteks president, riigikontrolör, kapo peadirektor.

Korruptsiooniriski lisab tõsiasi, et meie väikeses ühiskonnas on iga inimene vaid kolme telefonikõne kaugusel. Mujal on see näitaja 5–6.

Suur osa meie eduloost põhineb haridusel. Mida arvate poleemikat tekitanud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest?

Valdav osa teemasid, mis sellega seoses üles tõstetud, ei puuduta üldse haridust. Selles, et õpilane peab koolis hea õpetajaga kokku saama, ei kahtle keegi.

Küsimus on pigem, et kui me teeme ühe liigutuse, peame tegema ka teise ja kolmanda. Kui muudame haridussüsteemi, peame mõtlema ka sellega seotud transpordile, majutusele, toitlustamisele, huvitegevustele jne.

Võib-olla peaks riik vähemalt gümnaasiumide koolibussiringid enda peale võtma? Väike omavalitsus seda teha ei suuda. Aga ka riik, ükskõik kui palju ta ka makse koguks, ei suuda igat omavalitsust eraldi bussiringiga kindlustada.

Aga kui ikka rikastele panna tunduvalt suuremad maksud?

Teatava piirini võib makse suurendada, ühel hetkel aga hakatakse neist eri viise kasutades lihtsalt mööda hiilima, või mis veel hullem, majandustegevust riigist välja viima. Pigem tuleks vaadata üle maksusüsteem üldse. Jah, põhimõte on meil lihtne: korjata maksud kokku ja jagada siis laiali. Aga raha pole sõnnik, seda ei saa jaotada igale poole ühtlase kihina.

Siin toimiksid paremini isereguleeruvad süsteemid, mida riik saab toetada maksusoodustustega. Samas teeb see praeguse süsteemi keerulisemaks ning aeglasemaks – raha kogutakse kauem ning jagatakse tagasi kauem.

Kindlasti huvitab paljusid kaugema tuleviku asemel see, kas tänavu hakkab juba majanduses paremini minema.

Paremaks minemist ei julge kinnitada, aga kukkumine pidurdub.

Kriisist välja tulemine käib nii. Kukkumise järel – kukuvad nii investeeringud, tulud, palgad kui tööhõive – jõutakse tasemeni, kus töö tootlikkus hakkab suurenema ja tulevad uued investeeringud. Tööpuudus aga veel kasvab inertsist mõnda aega. Meil tänavu tööpuudus veel kasvab.

Kuna ka sisetarbimine sellistes oludes pigem isegi langeb ning eksport suureneb esialgu veel vähe, siis polegi midagi, mis annaks juba 2010. aastal usku kriisi lõppemisse. Selle teravus esialgu vaid pehmeneb ja kandub paraku enam üksikisikute tasemele.

Inimesed ei saa päris hästi aru olukorrast, kus majandus on taas ärganud, aga nende elu pole ikka veel paremaks muutunud.

Julgen väita, et suur osa töö kaotanud inimesi peab ümber õppima. Ühed tööstusharud ju langevad, teised tõusevad. Kui palju maal elav inimene ümber õppida saab ja uuel erialal tööd leiab, on muidugi iseküsimus.

Teine võimalus on ise midagi tegema hakata. Sest loota, et kõik endisel moel taastub, pole mõtet. Küll on kindel, et tulevad uued ettevõtted, uued töökohad.

´Kuskohast uued firmad tulevad?

Kolmest allikast. Koos euro kasutuselevõtmisega tulevad meile kui pigem odavasse riiki uued välisinvestorid. Uute äridega või uuesti alustavad need siinsed ettevõtjad, kelle “rasvakiht” ja energia seda võimaldavad. Kolmas ettevõtluse tekke allikas on uued tegijad, täpsemalt endised palgatöölised.

Loomulikult otsivad välismaalt tulijad oma valdavalt ekspordile suunatud ettevõtete jaoks logistiliselt parimaid asukohti. Maal loovad ettevõtteid pigem kohalikud.

Euro tulek toob välisinvesteeringud, samas ähvardavad meid hinnatõus ning krooni võimalik devalveerimine.

Euro positiivsele poolele jääb tõesti meie majanduse usaldusväärsuse tõus. Kroon pole ju, vaatamata meie endi arvamusele, piisavalt usaldusväärne rahvusvahelisele finantsühiskonnale ja, mis meile eriti tähtis, just investoritele. Meie kriisist välja tulek ja edasine areng on aga nende suhtumisest ülisõltuv. Paraku on lätlasedki sellesse oma märkimisväärse panuse andnud.

Euro muudab ka majandused ja ärimudelid paremini võrreldavaks. Ning laenuintressid alanevad.

Negatiivse poole peale jääb tõesti võimalik hinnatõus, hindade ümardamine ülespoole. Siin on oma selge sõna öelda riigil regulatsioonide kaudu ja ühiskonnal läbi avalikustamise.

Mis puutub krooni kursi muutmisesse eurole üleminekul, siis lubatud muutmise määr on 15%. Aga see võib toimuda ainult Eesti-poolsel nõusolekul. Mina praegu valitsusel ega Eesti Pangal sellist soovi ei näe.

Aga euro tuleb kindlalt?

Märgid näitavad, et jah. Kui me muidugi mingi poliitilise põhjuse tõttu seda ise taas ära ei mune.

Millal majandus kriisieelsele tasemele jõuab?

Enam-vähem aastaks 2013–2014.