Rästikute arvukust ei tea tegelikult keegi

Inimesed on märganud, et rästikuid liigub piirkonniti kas rohkem või vähem, aga kogu Eesti kohta ei tea me madude kohta midagi täpsemalt, sest roomajate seisukorda ei uurita, kuigi nad kõik on looduskaitse all.

Maalehe populaarseima blogi autor, metsaomanik Leili Mihkelson räägib, et Vändra kandis on nii metsas kui ka teel olnud tänavu rästikuid näha rohkem kui tavaliselt. Üks metsamees on lauavirnast lauda võttes saanud ka rästikult hammustada.

Ent lendoravate uurija Uudo Timm, kes töötab keskkonnaministeeriumis, ütles, et kui tema ainult oma tähelepanekute järgi olukorda hindaks, võiks rääkida hoopis rästikute vähesusest. Kui mullu peesitas sillal, millest ta tihti üle sõidab, pea pidevalt kaheksa-üheksa rästikut, siis tänavu kõigest üks.

Pärnu Mini-Zoo pidajale, madude tundjale Peeter Põldsamile ei ole tänavu veel keegi rästikute rohkuse pärast helistanud. Muidu tuleb talle pea igal aastal mingist Eesti piirkonnast teateid ussiuputusest.

Roomajaid on meil viis liiki – kaks sisalikuliiki ning rästik, nastik ja vaskuss.

“Rästik on me ainus mürkmadu. Nastik ja vaskuss on nii-öelda täiesti süütud, aga sageli pannakse kõik kolm ühte patta ja kardetakse hammustamist,” ütles Timm.

Enamasti võib rästikute rohkuse teateid siduda Timmi sõnul sellega, et inimesed lihtsalt juhtuvad rohkem liikuma nende elupaikades. “Üks sagenevate teadete aeg on kevad, kui rästikud talvituskohtadest elupaikadesse liiguvad, ja järgmine tuleb siis, kui inimesed hakkavad metsas marjul käima,” ütles Timm.