Raul Rebane: Rahvuslik psühhotrauma eksisteerib kuskil alateadvuses edasi, see kestab põlvest põlve

 (16)
Raul Rebane
Raul RebaneFoto: Tiit Blaat

Raul Rebane kõneles 13. Metsaülikoolis hirmust ruumi pärast ja naabrite ees. Ta rõhutas, et hirm Eesti kadumise eest, oma ruumi kaotamise ees on tema jaoks olnud alati olemas.

"Sellega kaasnes mingil hetkel tahtmine aru saada, mis juhtus. Küsisin näiteks oma emalt ja paljudelt teistelt, kas te tõesti 1939. aastal aru ei saanud, mis toimub. Ema ütles, et keegi ei saanud. Olime vabas riigis kasvanud vabad lapsed ja ei osanud niisugust kurjust, nagu hiljem tuli, ette kujutada. Märgid olid ju kõik õhus, aga neid loeti valesti . 20 aastaga läheb ära hirm. Sama on ka praegu toimumas. Vägivallahirmuta kasvanud põlvkonnad usuvad, et mitte midagi ei saa juhtuda. Aga see kõik võib juhtuda ühe päevaga ja siis juhtuski,“ kõneles Raul Rebane oma naabritehirmu teema avakõnes.

„Rahvuslik psühhotrauma eksisteerib kuskil alateadvuses edasi siiski, see kestab põlvest põlve. Juudile ei ole mõtet rääkida, et holokaustist on 70 aastat möödas ja võta seda asja rahulikult. Nii kaua, kui see rahvus elab, on see sündmus nendega ja mõjutab nende käitumist nagu Katõn Poolas või Ukrainas, genotsiid Armeenias. Kuskil tuleb ka meil esile see küüditamise hirm, see naabri kurjusega seotud hirm“ rääkis Rebane.

Rebase hinnangul on huvitav , et viimasel ajal esile tõusnud nõukanostalgia trend, õnneks siiski mitte liiga palju. “ Inimesed räägivad, et seal oli häid asju, millest nad täna puudust tunnevad. Aga Nõukogude liit oli ikkagi vangla, ehkki loomulikult oli ka seal toredaid päevi. NSVL oli, nagu kirjutas Sofi Oksanen, imperiaalriik, kelle töötajate asi oli toota keskusele vahendeid. Meie näiteks olime täiesti üheselt Moskva sigala, kelle ülesanne oli saata Moskva nomenklatuurile kvaliteetset sealiha,“ sõnas ta.

„Pärast Gruusiat ja Krimmi on Venemaal tagasi vaikiv ajastu. Inimesed, näiteks paljud minu tuttavad ajakirjanikud, tsenseerivad ennast ise ja teevad seda, mida on vaja. Tihti neid ei suruta midagi tegema, nad teostavad kontrolli enda üle ise, kuna lülitus automaatselt sisse mingi režiim, mäletus hirmust,“ kõneles Rebane.