Reklaamitud “ronimaasikas” rõõmustas kasvatajat
Kes ei tahaks maitsta sügisel koduaia maasikaid! Esimesel võimalusel sõitsime kohale.
Salme Roo oli maasikavõrestiku paigutanud aia kõige päikeselisemasse kohta vana kasvuhoone vundamendi vahele. Tugevad võsundid olid suvega hõivanud kogu pooleteise meetri kõrguse traatvõre, silma järgi hinnates võisid need olla paari meetri pikkused. Allpool õitses maasikasein uhkelt ning valgete õite kõrval särasid punased prisked marjad. Vilju oli märgata ka esimese põlvkonna tütartaimedel. Vaatepilt oli kaunis, eriti arvestades, et käes oli septembri lõpp.
Praegu ei ole enam mõtet kommenteerida selle skandaalse reklaami teksti, mis kubises botaanilistest, agronoomilistest ja keelelistest rumalustest. Targu Talitas ilmus superomadustega "ronimaasikate" reklaam mitu korda kevadel. Iga kord tabas toimetust ärritunud kõnede laviin, mõni lubas isegi Maalehe tellimise lõpetada. Kõva sõim ja ilkumine käis ka aiandusfoorumites, sest reklaam ilmus teisteski lehtedes.
Aiandustalunik Harri Poom arvas supermaasikate kohta, mis "kasvavad inimese kõrguseni ja annavad aastas 5 kuud hiigelsuuri ja uskumatult aromaatseid maasikaid", nii:
"Mingeid roni- ega rippmaasikaid pole olemas. Lase väädid üle rõduääre rippu ja saadki imelise rippmaasika. Pane toigas juurde ning seo väädid üles - ronimaasikas mis ronimaasikas! Võimeline andma aastas viis kuud saaki? Miks mitte, Prantsusmaal või Hollandis. Külmakindel pärast seda, kui on viis kuud järjest saaki andnud? Ehk tõesti, aga mitte Eestis... Küllap on tegemist mõne aedmaasika taasviljuva sordiga, neil viljuvad tütartaimed juba samal aastal."
Väga tigedad oldi lausrumala ja pealetikkuva reklaami üle maaülikooli aianduse osakonnas. Professor Kadri Karp: "Aiataimede müük ei tohiks minna samasuguseks nagu "imesõrmuste" või muu sellise kraami müük."
Aiafännid nuhkisid Interneti-avarustest välja, et supermaasika ‘Mont Everest' õige nimi peaks olema hoopis ‘Mount Everest'. Seega oli igati põhjust arvata, et reklaamijad kasutasid tuntud petutrikki: müüa jumal teab mida nime all, mis vaid õige veidi erineb mõnest registreeritud nimest. Nii jääb kliendile mulje, nagu olekski tegu tuntud kaubamärgiga.
"Minul tekkis aga hoopis uudishimu järele proovida, millegi tegu," räägib Salme Roo, kes on õppinud Türi tehnikumis aiandust ja EPA-s agronoomiat ning kogu elu töötanud aianduse alal. Omaaegses Aianduse Peavalitsuses tegeles ta aiasaaduste kvaliteedi ning uute sortidega. Loomulikult tekkis tal professionaalne huvi "hämmastavate" omadustega sordi vastu.
"Kui meile ilmusid aastaid tagasi amplimaasikad, hakkasin neid huviga kasvatama. Nende häda oli aga see, et amplid kuivasid ruttu ja vajasid väga palju hoolt. Kevadel seda maasikareklaami nähes rõõmustasin, et nüüd saan taimed maa pealt ülespoole ronima panna."
Isegi liiga magusad
Salme istutas posti teel saadud 20 istikut maha 5. mail. Ega peale risoomi ja juurte istikul suurt midagi olnudki, vaid väike roheline nupuke juurekaelal. Koos saatekuluga läks üks taim maksma 35 krooni. Taimed hakkasid õitsema juuni lõpus, esimene maasikas sai küpseks 27. juulil.
"Marjad olid suured ja väga ilusad, minu meelest isegi liiga magusad, mulle meeldivad vürtsikamad. Peenramaasikad olid samal ajal vesised ning hapud, suvi oli ju päikeseta ja vihmane. Kui ilmad läksid sügise poole jahedamaks, muutus ka võrel olevate maasikate maitse jumekamaks."
Kogenud aednik kastis taimi hoolega ja väetas maasikaväetisega. "Kui nad isegi nii viletsal suvel nii hästi viljusid, milline võiks siis saak olla soojal päikeselisel aastal!"
Salmet vaimustas ka see, et viletsast suvest hoolimata ei olnud lehtedel ega viljadel üldse haigusi. Küllap sellepärast, et need olid maapinnast kõrgemal õhu käes. Loomulikult võsundid ise ei roninud, neid tuli toestusele sättida ja mõnest kohast ka nööriga kinni siduda.
Istikutega kaasas olnud juhendis oli öeldud, et esimesed õied tuleb eemaldada, et taim koguks jõudu. "Tegin ühe taimega katse ega võtnud esimesi õisi ära, hirmus tahtmine oli ju marju proovida. Sellele puhmikule ei arenenudki hiljem võsundeid."
Septembri lõpus huvitas Salmet see, kuidas maasikaid ületalve hoida. Küsisin seda Polli Aiandusuuringute Keskuse teadurilt Asta Libekilt. Kogenud maasika-asjatundja ütles, et selle sordi kohta ei oska ta kahjuks midagi täpsemat rääkida, pole kogemusi. Teisi aedmaasika taasviljuvaid sorte on ta aga kasvatanud, näiteks on sellised ‘Ostara', ‘Flamenco', ‘Calypso', ‘Selva', need annavad suuri marju veel oktoobri algulgi.
Tütred augustis juurduma
Tütartaimi ei soovitanud Asta Libek küll võrestikule jätta, sest juurdumata taimed hukkuvad seal talvel kindlasti. Paljundamiseks oleks pidanud need panema augustis juurduma. Taimed tuleb talveks üles mullata, et kaitsta risoomi, ning katta kuuseokstega. Vundamendi peal kasvades võib külm näpistada, oht on väiksem, kui müüri äärde turvast kuhjata.
Istikutega kaasas olnud juhendist selgub, et tegu on frigomaasikatega, st eelnevalt külmtöödeldud taimedega. Kevadel istutatud frigotaimed annavad marju juba samal suvel ning nende esimene saak on väga efektne. Asta Libek ütles, et kui tegu on meristeemtaimedega, siis järgmisel aastal taimed tavaliselt enam nii palju võsundeid ja tütartaimi ei anna.
Võrel kasvanud kauneid maasikaid saime maitsta meiegi. Üllatavalt tihke viljalihaga mari oli ootamatult magus, maitse oli huvitav,
n-ö iseloomuga. Salme juhtis tähelepanu sellele, et viljaraagu on väga raske ära tõmmata. Nii tulebki seda marja süüa nagu tikuvõileiba - rao otsast kinni hoides. Sellised maasikad sobiksid hästi suupistelauale dessertmarjaks.
"Mina julgen neid maasikaid kiita. Tegelikkuses pole pilt küll selline nagu reklaampildil (ilmselgelt arvutiga tehtud - toim.), aga uhke ikkagi! Kui tore oleks selline maasikasein näiteks terrassil või mujal puhkenurgas."
