Riigigümnaasiumide vastsed majad teevad ülikoolidele ära
Sel sügisel uksed avavad Viljandi ja Jõgevamaa riigigümnaasiumide uued hooned meenutavad oma auditooriumide ja õhurikkuse poolest moodsaid ülikoole.
Mõni teine kool aga peab leppima vana kolhoosikontoriga.
Viljandi riigigümnaasiumi värske hoone peitub vana koolimaja ja Ugala teatri vahel, sulades kokku sealse maastikuga ja paiknedeski õigupoolest pooleldi maa sees.
Pealtnäha ei näi maja just väga ruumikana, ent sisse astudes võtab hoone avarus hinge kinni. Suur osa alumisest korrusest on üksainus avatud ruum, mida liigendavad püramiidjad trepistikud. Neil treppidel saavad gümnasistid loengut kuulata, raamatut lugeda, vahetundi veeta, kontserti anda või kuulata ja ka kooliaktust pidada.
“Need trepid on igas mõttes õpilaste jaoks,” kinnitab gümnaasiumi direktor Ülle Luisk. Et külmal kiviastmel mugav istuda oleks, selleks on õpilaste käsutuses spetsiaalsed puidust istumis- ja kirjutamisalused.
Ent kas tunnitöö käib samuti selles suures avatud ruumis? Vajaduse korral küll, kuid ennekõike on selleks siiski klassikalised nelja seinaga klassiruumid. Tõsi, needki meenutavad pigem ülikooliauditooriume, ehkki sugugi igas ülikooliauditooriumis pole interaktiivseid puutetundlikke tahvleid.
Viljandi riigigümnaasiumis on need olemas igas klassis, ka vanas, maitsekalt renoveeritud õppehoones. Seal asub ka imearmsa lavaga teatrisaal, kus hakkab etendusi andma Ugalast kooli üle kolinud teatristuudio (saali hakatakse mõistagi kasutama ka väiksemateks aktusteks). Vana hoone värvilahendus on püüdnud järgida 1928. aasta originaali.
“Sel aastal tuli meile 30 õpilast rohkem kui eelmisel aastal, ma usun, et oma osa on selles just meie uuel majal,” arvab koolidirektor Luisk. Seega ei pruugi kaugel olla aeg, mil praegu 500 õpilasega gümnaasium saavutab 600õpilaselise normkoormuse.
Moodne kool ilma võimlata
Jõgevamaa gümnaasiumi värskelt renoveeritud maja koridorides ja klassiruumides kõndimine pakub futuristlikku elamust: laelambid süttivad iseenesest, tajudes inimese lähenemist. Ruumist ruumi sammudes pole lüliteid plõksutada tarvis.
“Meie koolirahvale see maja väga meeldib, ehkki me alles õpime seda kasutama,” ütleb värske riigigümnaasiumi õpijuht Anti Alasi majas ekskursiooni tehes.
Näiteks tuleb läbi arutada punkt, kes saavad õiguse lifti kasutada. Stalinistlikus stiilis koolimajja on renoveerimise tulemusena nimelt rajatud moodsad liftid. Tõenäoliselt tuleb 225 gümnasistil üldjuhul siiski treppidest sammuda, liftid jäävad asjade tassimiseks ning liikumispuuetega õpilaste teenindamiseks.
Klassiruumid on avarad, valgusküllased ja maitseka värvilahendusega. 1950. aastate algul valminud stalinistlik maja veetleb kõrgete lagedega. Renoveerimine on hoone varustanud moodsate mugavustega, kuid säilitanud ka sünniajastu pitserid. Hoone esiküljel tervitavad kooli saabujat Aleksandr Puškini, Vissarion Belinski, Maksim Gorki, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ning Eduard Vilde bareljeefid, tagaküljel aga viisnurgad ja kiri “CCCP”.
Kas see on Eesti riigigümnaasiumile tõesti sobiv ornamentika? Alasi toonitab, et tegu on siiski vaid arhitektuuriliste detailidega. Kunagi maja ees seisnud Lenini ja Stalini monumendid on õnneks juba varem ära koristatud.
Paljud klassiruumid meenutavad pigem ülikooli auditooriumi ning viimaks jõuame ruumi, mis ongi päris ehtne auditoorium: tagumised pingiread tõusevad esimestest kõrgemale, tahvli ees kõrgub kateeder. Akadeemiline vaim hõljub koolis juba enne õppetöö algust.
Ometi pole vastne riigikool päris täiuslik. Nimelt puuduvad võimla ja söökla. Neid ei kavatsetagi ehitada, sest koolipere hakkab kasutama naabruses asuvaid võimlaid ja sööklaid. Kes 40minutilisel söögivahetunnil linna või koju sööma minna ei viitsi, võib keha kinnitada kooli kohvikus.
Kool KEKi kontorisse
Rakverest veidi Narva poole jääva Näpi keskuses domineerib kunagise kolhooside ehituskontori (KEK) büroohoone. See on tüüpiline 1970. aastate ehitis: massiivne, kuid suhteliselt valgusküllane, pikkade koridoride ja klaasustega.
Aastakümnete vältel töötasid selles insenerid ja ametnikud, seejärel mitmesugused poekesed ja kohvikud. Nüüd saab hoonest koolimaja: paljukannatanud Vaeküla kool, kelle vanemad õpilased juba mullu kontoris õppisid, kolib nüüd sisse täies koosseisus.
Kooli direktor Kersti Aasmets väljendab uue koolimajaga seoses kahetisi tundeid. Kolimise põhjus on tegelikult kurb, sest kooli oma maja – 1950. aastatel Vaekülla rajatud uhket mõisahäärberit meenutav hoone – on sisuliselt varemeis. 2010. aastal alustati selle renoveerimist, siis aga läksid Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ja ehitusfirma Facio omavahel nii põhjalikult tülli, et kohtuvaidlus kestab tänini. Kahjuks jõuti kooli aknad ja katus enne maha kiskuda ja staadion üles sonkida.
Õpiraskustega laste harimisele pühendunud Vaeküla kool on mitu õppeaastat elanud kompsude otsas, tunde on antud isegi korterites. Ühe katuse all taas kokku saamine on seega samm paremuse suunas. “Pakkide otsas töötades hakkas kaduma tuju ja distsipliin,” nendib direktor Aasmets.
Ja teiseks polegi sel katusel midagi viga. KEKi büroohooneks ehitatud maja on osutunud üllatavalt koolisobivaks, kinnitab Aasmets. Et 1970. aastatel ei harrastatud avatud kontorite hullust, siis saab KEKi ametnike töötoad hõlpsasti muuta klassiruumideks (90 õpilasega kooli klassid on õpilaste arvu poolest ka suhteliselt väikesed).
Hoones on omast käest võtta ruumikas võimla – nõukogude ajal ju hoolitseti töötajate tervise eest. Tagatipuks nõustus maja omanik keldrisse ehitama nõuetele vastava kooliköögi, renoveerima võimlapõranda ja tegema muid hädapäraseid remonditöid.
“Eestis ei osata kahjuks ära kasutada olemasolevaid hooneid, ehitatakse muudkui uusi,” ütleb maja omanikfirma KEK Invest juhataja Ago Koldits. “Selliseid maju, nagu on meie oma, seisab palju tühjana, aga ikka tehakse uusi. Miks me ometi matame raha betooni, mitte inimestesse?”
Oma tulevikku vaatab kool siiski ebakindlusega. Praegune hariduspoliitika eelistab õpiraskustega laste suunamist elukohajärgsetesse tavakoolidesse, mitte nende koondamist erikoolidesse. Eeskujuks tuuakse Soomet, kus asjad just nõnda korraldatud ongi. “Kuid Soomes on õpiraskustega lastele ka igas tavakoolis eraldi tiib, eraldi õpetajad ja personal,” teab tööõpetuse õpetaja Heinar Gusev.
Vaekülas on õppemetoodika tavakoolist erinev – ainetes ei tormata üha edasi, vaid pigem korratakse ja kinnistatakse omandatut – ning tavakoolist palju suuremat rõhku pannakse tööõpetusele.“Ning just tööõpetuse poolest ongi KEKi hoonetes meil palju paremad tingimused kui Vaekülas olidki,” kiidab direktor.
- Nõo Reaalgümnaasium – renoveerimise hind 4,4 miljonit eurot.
Arhitekt ja sisekujundaja Merike Raid.
- Läänemaa Ühisgümnaasium – renoveerimise hind 3 miljonit eurot. Arhitekt Katrin Tomberg-Tohter.
- Viljandi Gümnaasium – ehitamise ja renoveerimise hind 5,4 miljonit eurot.
Arhitektid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Karli Luik, Andro Mänd ja Margus Tamm. Sisearhitektid Pille Lausmäe, Kristina Roots ja Kerli Lepp.
- Jõgevamaa Gümnaasium – renoveerimise hind 2,8 miljonit eurot. Arhitekt Raul Kull, sisearhitekt Anu Lahe-Sarv.
