Linavästrik (Motacilla alba) on pikahännaline ja sale must-valge-hallikirju ning üks tavalisemaid külalisi meie koduõuedel ning on rahvahulgas üks populaarsemaid linde, millest annab tunnistust tema rahvapäraste nimede rohkus, mida teada pea 70!

Eesti rahvapärmustes on ta laialt seotud kahe teemaga; kevadise jääminekuga ja linakasvatusega. Saabudes kevadel märtsi lõpul- aprilli algul siis kui jää on viimaseid päevi jõgedel, otsivad linnud siis toitu just jääservadelt, kuna sel ajal putukaid veel maapinnal napib ning seepärast andnud põhjuse kutsuda teda rahvapärimustes ka „jäälõhkujaks“.

Samas on hea teada, et linavästrik on Läti rahvuslind nagu meile on suitsupääsuke. Linavästrik tegutseb tihti maapinnal, kus viibutab oma pikka saba, jookseb lühikeste sibavate sammudega ja teeb aeg- ajalt hüppeid lendavate putukate püüdmiseks. Tema südikus äratab tähelepanu ka rändel, kus ta ei karda lennata isegi tormise mere kohal. Suve jooksul pesitseb linavästrik kaks korda ja munakurn koosneb 4-7 munast.

Eestis ja kogu Baltikumis on linavästrik ka kõige sagedasem käo peremeeslind(käopoja kasuvanem), kelle pessa emakäod tihti munevad. Pojad viibivad pesas 11-16 päeva. Linavästrike äraränne ja põhjapoolsete asurkondade läbiränne algab Eestis augusti viimasel dekaadil, olles märgatavaim septembri poolest oktoobri keskpaigani. Lisaks linavästrikule kohatakse meil veel temale sarnast kollase rinnaesisega lambahänilast ja eksikülalisna kohatavat jõgivästrikku.