Silikaattellise kui korstnapitsi kivi ajalugu ja tänapäev


Silikaattellise kui korstnapitsi kivi ajalugu ja tänapäev
Silikaat AS

Valgest tellisest korstnad on juba pea sada aastat meie majade katuseid kaunistades Eesti tänavapilti iseloomustanud. Õigeid ehitusvõtteid kasutades pakub silikaattellisest korsten silmailu ning teenib omanikku pikka aega. Kuidas leidis silikaattellis tee korstnapitsi ja kas seda sobib seal kasutada? Omast kogemusest räägib Eesti Korstnapühkijate Koja juhatuse liige ning korstnapühkija-meister Hillimar Heinroos.

Silikaattelliseid on valmistatud juba aastast 1910, kui tekkis suurem nõudlus ehitusmaterjalide järele. Algselt kasutati silikaattellist siseseinte ja majafassaadide ehitamisel. Fassaadid olid ilusad valged ja tõid Eesti arhitektuuri uusi suundi. 1920ndatel jõudis silikaatkivi ka korstnaotsade ehitusse.

Läbi aegade on kõrge kuumusega kohtades kasutatud põletatud tellist ehk šamottkivi ning vanasti oli enamik korstnaid ehitatud just põletatud täistellistest. Kuid šamottkivid polnud külmakindlad ja hakkasid murenema.

Kuna silikaattellis oli populaarne ehitusmaterjal, siis ei pidanud lahendust kaugelt otsima – korstnalõõr laoti kuumakindlatest põletatud tellistest, kuid korstna välisvooder tehti külmakindlast silikaatkivist. Sellise lahendusega korstnad pidasid muutlikus Eesti kliimas tunduvalt kauem vastu.

Töö käigus on ette tulnud ka betoon-lubjatellisest laotud korstnaid, mis on väga tugevad ning meenutavad välimuselt silikaattellist. Betoon-lubjatellised toodi Eestisse vahetult pärast II maailmasõda sõjakahjude kõrvaldamiseks. Tänapäeval neid enam saada pole.

Kui kätte jõudis Eesti taasiseseisvumine, siis oli üsna tavaline kasutada korstnaotsade ehitamisel ainult silikaattelliseid ilma täiendava sisevoodrita. Tulemuseks olid kiiresti lagunevad korstnad, mis põhjustasid klientides pahameelt. Kiirustati süüdistama kivitootjat laguneva kivi tootmises, aga seda, et ehitusmees oli harimata ja ehitas korstna valesti, ei julgenud keegi tunnistada.

Kütteseadmete ja nende osade ehitamisel peab kasutama sertifitseeritud pottsepa teenust, kes on omandanud vastava väljaõppe ohutute ja vastupidavate küttesüsteemide ehitamiseks.

Tänapäeval on kütteseadmed väga kõrge kasuteguriga ja korstnalõõri suunatakse üha madalamaid suitsugaasitemperatuure, mille tulemuseks on happeline kondensaat. Ka kütmisharjumused on ajaga muutunud, köetakse harvemini ja korstnalõõr jõuab maha jahtuda, mis tekitab omakorda korstnalõõri happelist niiskust. Happeline keskkond on aga silikaattellise vaenlane ning sellepärast tuleb silikaattellisest ehitatud korstnaotsades kasutada sisevoodrit. Sisevoodriks võib kasutada materjali, mille niiskuseimavus on minimaalne või täitsa olematu, näiteks roostevaba toru. Kui tegemist on tahkeküttelõõriga, mis töötab kõrgemate suitsugaasitemperatuuridega, võib sisevoodriks kasutada ka põletatud (šamott)telliseid.

Omast kogemusest korstnate ehitusel ja hooldusel võin väita, et õigesti laotud ja õigetest materjalidest tehtud korsten peab pikalt vastu, olenemata sellest, millise küttesüsteemiga on tegemist.

Esmalt tuleks ennast kurssi viia tootja soovitustega ja siis konsulteerida pottsepaga, milline sisevooder tuleks ehitada, et korsten kestaks vähemalt ühe põlvkonna.

Juhendeid ja soovitusi silikaattellisest korstna ehituseks: silikaat.ee/juhendid
Sertifitseeritud korstnapühkija või pottsepa leiad siit: korsten.ee