Soome jõululauas ahjuseast ei pääse

 (6)
Soome jõululauas ahjuseast ei pääse
Ahjus küpsetatud jõulusinkJ_ami/Wikimedia Commons

Olen elu jooksul sattunud jõulueinetama nii Soomes kui Rootsis ja saanud osa ka ehtsast ameerikalikust tänupüha kalkunisöömaajast.

Soomepärane jõulusööming on neist kindlasti kõige kodusem, ehkki võrreldes eestlaste hapukapsa ja verivorstipeoga hoopis teistsuguse vaibiga.

Soome jõululaua oluliseks komponendiks on heeringas. Seda pakutakse igasugusel viisil: on sinepiheeringat, on marineeritud heeringat, juurviljadega valmistatud heeringat. Kes on kunagi istunud mõne Läänemerel seilava reisilaeva rootsi lauas, on ilmselt sedasorti asju proovinud.

Eestis süüakse heeringat ju ka, aga niisuguse mitmekesisuse ja peensusteni, nagu Soomes, pole meie selle kala pakkumisel jõudnud. Üllatav oli tõdeda, et erinevalt valmistatud heeringas ka maitseb täiesti teistmoodi, kui see lihtsat sorti kala, mis istub Eesti peolauas hapukoorekuhja ja rohelise sibula all.

Põhiroog Soome jõululaual on muidugi kinkku. See on üks hea paras tükk sealiha, sageli soolatud või kergelt suitsutatud reietükk, mida saab poodidest osta – tihti leidub neid suures valikus külmutatud kujul. Kuna rõhuv enamus soomlastest jõulu ajal ühe kinkku endale taldrikule tõstab, siis müüakse seda miljoneid kilosid. Siis pannakse liha paariks päevaks külmiku tavatemperatuurile sulama, ning kui aeg käes, torkab majaperemees või -perenaine selle ahju küpsema. Väiksem tükk võib lauale jõuda ka keedetud kujul.

Seotud lood:

See, kuidas niisugune ahjust väljunud siga lõhnab, on kirjeldamatu ja tuleb ise ära katsetada. Tüüpiliselt käib niisuguse prae juurde ka sinep.

Eestis süüakse heeringat ju ka, aga niisuguse mitmekesisuse ja peensusteni, nagu Soomes, pole meie selle kala pakkumisel jõudnud.

Muidu on Soome jõululaud suhteliselt väheüllatav. Keedetud kartulid on kinkku juurde tavapäraseks lisandiks, aga ajastu vaim paneb lauale tooma ka erinevaid jänesetoite, ehk rohelist salatit.

Rosoljet võib ka laualt leida, see on siiski veidi teine maik kui Eesti laudadel nõukogude ajast levinud ning harjunud Pealinna või teise nimega Olivier’ salat.

Kui lugeda kirjandust, siis räägitakse Soome jõululaua puhul ka erinevatest vormiroogadest, nagu maksavorm või kartulivorm, aga mina ei mäleta, et oleksin neid kohanud.

Tegelikult on kinkku ja kartulid juba täitsa piisav, et kõht saakski täis ja siis võib istuda lihtsalt veidike aega veiniklaasi taga ja arutada soome keele uudissõnu nagu diginomadi – oma läptopiga mööda maailma rändav töötaja, või sinkkumuna – kaubandusvõrku ilmunud keedetud muna, mida saab ühekaupa osta.