Osa arengukava ettevalmistajatest, näiteks mõned ekspertnõukogu liikmed leiavad, et enamiku pühapaikade kaardistamine on võimalik vaid vanemaealiste põliselanike küsitlemise abil. Kultuuriministeerium kinnitab, et üks uurimismeetod ei välista teist.

"Selliste uuringute käigus on mõistlik nii-öelda sõela põhimõte. Et mingi hulk inventeeritakse ära, aga sealt jääb valikusse esinduslikumad objektid, mille puhul on täpsustavad uuringud ka vajalikud. Suulist pärimust ei välistata, aga see ei ole eesmärk omaette," rääkis ministeeriumi asekantsler Tarvi Sits.

Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juht Ahto Kaasik ütles, et suulise pärimuse kogumine on kõige mahukam ja kulukam osa uuringust. "Kui see ei ole selgesõnaliselt kirjutatud arengukava teksti sisse, siis sellele rahastust leida on sama hästi kui võimatu."