Suri kunstnik ja pedagoog Andrus Kasemaa
Kunstihuvi avaldus väga varakult. Poisieast peale armastas ta voolida ja seda harrastust juba teadlikumalt arendas ta edasi Pioneeride Palee skulptuuriringis õpetaja Kalju Reiteli juhendamisel. Järgnesid õpingud Tartu Kunstikoolis (aastatel 1962 – 1967) ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas Kasemaa 1972. aastal skulptuuri erialal. Üsna pea asus ta elama Tartusse, kus algul töötas õpetajana Tartu Kunstikoolis ning seejärel aastatel 1974 – 1993 oli ülikooli kunstikabineti juhataja. Tegevus pedagoogina jätkus ka Austraalias (1993 – 1995) ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (aastani 2008).
Isikunäitusel Tallinna kunstisalongis (1977, koos Saskia Kasemaaga) eksponeeris ta üksnes skulptuure, kuid aasta-aastalt pühendus üha enam joonistamisele. Fantaasia rebis end lahti skulptuurimaterjalide vangistusest ja 1986. aastal Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis toimunud isikunäitus oli juba suurte ekspressiivsete söejoonistuste päralt.
Kasemaa ideaal ja siht oli luua ka joonistades plastiliselt pingestatud vorme. Kui Austraalias elades esines ta Canberras ja Sydney'is, märkis sealne kunstikriitik Elwyn Lynn: „Kasemaa jooned lausa lõikuvad piklikku paberilehte, mida kunstnik kohtleb nagu skulptor marmorikamakat.“ Samuti hindas ja tunnustas kriitik Kasemaa joonistustes avalduvat intensiivset fantaasiat ning arvas neis ilmnevat uut suunda mütoloogiliste teemade alal.
Sajandi lõpuaastatel piirdus Kasemaa joonistuste väiksemate formaatidega, kasutas ka voolavat akvarelli, ent uut perioodi ja viimase aastakümne hoogsat loomingut märgistasid ülimalt värvilised pastellid. 2011. aasta sügisel toimunud juubelinäitusel eksponeeris ta ainuüksi viimase aasta töid – need täitsid küllastunult Tartu Kunstimaja suure galerii. Ja kiirelt improviseerides, andudes vabale mängule jätkas ta joonistamist pärast näitustki.
Juubelinäitus pälvis Kristjan Raua preemia, varasemad tunnustused pärinesid aastatest 1991 ja 2004 (Ants Laikmaa ja Ado Vabbe nimelised preemiad), Anton Starkopfi preemia sai ta 2008. aastal ja rahvusvahelise joonistuste näituse „Manu propria“ diplomi aastal 2009.
Kasemaa töid on esitatud välisnäitustel Saksamaal, Soomes, Slovakkias ja Rootsis. Austraalias loodut ei ole Eestis seni tutvustatud ja Kasemaa kunsti koondavat retrospektiivi tuleb veel oodata. Viimase aja looming oli kui eluloo vahetu performance, tulvil groteskset kujundlikkust ja juhustemängu – tulevastele eksponeerijatele pakub joonistuste rohkus avastusrõõmu ja seab neid ka valikuraskustesse.
Lahkunud on kunstnik, kes paljude aastate vältel püüdis õhutada oma õpilaste loomingulisust ja kelle kunsti fantaasiarikkus jääb elamusi ja loomingulisust edasiselt genereerima eesti kunsti ajaloos.
