Suri kunstnik Leili Muuga
Leioli Muuga sündis eestlasest maamõõtja Adam Muuga perekonnas Maima külas Oiroti oblastis Altai krais. Aastal 1925 asus perekond Pjatigorskisse, sealt 1938. a Naltšikisse. Aastatel 1940-41 õppis L. Muuga Moskva Tehnoloogia Instituudis, aastatel 1941-43 töötas Naltšikis kunstiateljee meistri ning medõena. Õpingud jätkusid aastail 1943-45 Ordžonikidze (Vladikavkazi) Mäe-ja metallurgiainstituudis ning 1945. a Leningradi Mäeinstituudi IV kursusel. 1946. a asus perekond Tartusse, kus ta töötas esialgu joonestaja-konstruktorina Arhitektuurivalitsuse projekteerimisbüroos. Aastail 1947-51 õppis ta – peamiselt Alfred Kongo juhendamisel – Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, selle sulgemisel Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas aastal 1953 diplomitööga „D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul“. L. Muuga pälvis peatselt tähelepanu andeka kompositsioonimaalijana. Mõned tema 1950. aastate kompositsioonid olid väljas Kumu kunstimuuseumi näitusel „Romantiline ja edumeelne: stalinistlik impressionism“. Maalita „Kohvikus 1940. aastal“ (1956) tundub mõeldamatuna muuseumi püsiekspositsioon. Üleliidulise kuulsuse tõi „Protest sõja vastu“ (1959), 1960. aastate eesti maali tippteoseid on kunsti sümbolkujundina mõjuv „Orkester“ (1962). Tugev realistlik aluspõhi, impressionismikogemus ning 1950ndate lõpupoolele ja 1960ndatele iseloomulik üldistuspüüe, ühtaegu isikupärase väljenduslaadi väärtustamine olid tegurid, mis kujundasid tema kunsti. Viimane arenes rahulikult ja väärikalt raamides, mille määrasid kunstniku temperament ja väärtushinnangud. Kompositsiooni kõrval tõusis tema loomingus juba 1950. aastatel juhtivaks žanriks portree, milles tema modelle ühendab meditatiivsus ja lüürilisus. Ta on maalinud veduute Tallinnast, Budapestist ja Veneetsiast, ent rohkem paelus teda loodus – talvised väljad Tartumaal, kaljusaared Murmanski lähedal, Saaremaa rohelised rannad, Lohusalu oma kalurimiljööga. Kadakasalu hävimisele Lohusalus reageeris ta maaliga „Reekviem hukkunud kadakatele“ (1994). Kogu loomingu vältel on ta maalinud lilli – nii suuri kompositsioone, nagu „Lilled Mozartile“ Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (1991-94), kui ka väikesi etüüde, nagu õrnad ja puhtad „Anemoonid“, mida ta võis viimati vaadata oma haigevoodist.
Aastail 1962-77 oli L. Muuga õppejõud ERKI-s (alates 1967 dotsent). 1965 omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase nimetus. 1965/66 toimus Tartu Kunstimuuseumis tema esimene personaalnäitus (kahasse Nikolai Kormašoviga). Tema arvukatest isikunäitustest meenutagem uuemaid abstraktseid ja sümbolistlikke teoseid koondavat väljapanekut „Vaikuse helid“ Kunstihoone Galeriis (1997), ülevaatenäitust „Valge valgus“ Adamson-Ericu Muuseumis (2003) ning põhiliselt tema võluvaid etüüde esitavat näitust „Rännuteed“ Kastellaanimaja Galeriis (2007). Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoone Fondis, Riiklikus Tretjakovi Galeriis, Magnitogorski, Permi ja Nikolajevski muuseumides jm.
Leili Muuga oli inimesena niisama harmooniline, siiras ja tundlik nagu tema kunst. Valge, värve läbistav, ühendav ja hingestav valgus, mis on alati olnud tema põhilisi väljendusvahendeid, omandas elu lõpupoole tema jaoks järjest spirituaalsema tähenduse. Mõttes on ta juba tükk aega olnud teel valge valguse poole.
Mälestame head kolleegi ja õpetajat ning avaldame kaastunnet lahkunu omastele.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Maalikunstnike Liit
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Kunstimuuseum
Tartu Kunstimuuseum
Kultuuriministeerium
