Suri kunstnik Lembit Saarts
Lembit Saartsi sündis Tartumaal Vana-Kuuste vallas Rebase talus taluniku perekonnas, aga ta ise armastas rõhutada, et tema isa oli meremees, kes oli selleks ajaks taandunud Emajõele. 1942. aastal astus Lembit Tartus saksaegsesse „Pallase” kooli. Sõja ajal oli ta müünud ka oma esimese pildi, Antiku kunsti- ja raamatuantikvariaadis Raekoja platsil. Tema olulisimad õppejõud olid „Pallases” ning sõjajärgses Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võerahansu ja Elmar Kits.
Õpingud katkesid aga 1948. aastal ja 1949. aastal Lembit arreteeriti okupatsioonivõimude poolt koos instituudikaaslastega. Selleks mõeldi välja kuulumine nõukogudevastasesse grupeeringusse. Järgnesid vangilaagriaastad 1950—1956 Kasahstanis Karaganda oblastis Dźezkazganis.
Laagriaastad ei suutnud Lembitut kibestada, vaid hoopis süvendasid ta mängurõõmu ja teravdasid huumorimeelt. Juba varsti pääle vangistust kuulus ta koos Valve Janovi, Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri, Ülo Soosteri, Lüüdia Vallimäe-Margi ja Heldur Viiresega meie esimesse Teise maailmasõja järgsesse mitteametlikku kunstirühmitisse. 1960. aasta rühmitis mängis olulist osa eesti kunsti uuenemises, selle põrandaalust loomingut on vabanenud Eestis üha ja taas avastatud. Viimati kasvõi aastail 2014—2015 Kumus korraldatud näitusel „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster”. Lembitu võrdväärne andekus nii joonistajana kui ka maalijana võimaldas tal luua õevaseid sürreaalseid deformatsioone, aga samuti terve galerii psühholoogilise värviüldistusega portreid. Ta oli meie esimesi sõjajärgseid abstraktsioniste. Loomupärased krutskid ja mängurõõm tekitasid tõelisi kriksadullipilte. Lembitu eri aegade lähemate mängukaaslaste hulgas olid veel Valdur Ohakas, Esther Roode, Helga Jõerüüt, Helju Sarnet Zauram, Herman Aunapuu, Varmo Pirk ja Bruno Sõmeri.
Leiba teenis Lembit pedagoogilise kooli ja kunstikooli joonistusõpetajana ning katseremonditehase kunstnikuna. Aastaid oli ta armastatud juhendaja Tartu Kunstimuuseumi juures tegutsenud Kujutava Kunsti Kaugõppekursustel. 1988. aastal aitas Lembit käima lükata Tartu Kunstiühingu Stuudiot (hilisem Konrad Mäe Ateljee) ning jäi edaspidi hinnatud konsultandiks.
Lembit kuulus 1959. aastast Eesti Kunstnike Liitu ja 1988. aastast vasttaastatud Kunstiühingusse „Pallas” (siis Tartu Kunstiühing). Mõlemad valisid ta oma auliikmeks.
Lembit on saanud Ado Vabbe preemia ja Konrad Mäe medali. 2001. aastal annetas Eesti riik talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Näitustel esines Lembit 1957. aastast pääle. Tal on olnud isiknäitusi 1971. aastast Tallinnas, Tartus, Pärnus, Elvas ja Soomes Turus. Viimase pildi maalis ta 2012. aastal, hiljem ei kuulanud käsi enam sõna ja nägemine hääbus.
Lembit nägi kätega ja maalis silmadega. Tal olid ülimalt tundlikud käed ja erakordse värvieristusvõimega nägemine. Lembituga koos oli suur lust näitustel käia ning nautida tema alliksaarelikku vaimukust ja sõnamängurlust, kusjuures ta ei väsinud lahti seletamast kõiki „noon- ja septakorde”. See oli võrratu täiendkoolitus igale hääst kunstist kirjutajale, kunstiteadlasist kõnelemata.
Kunstiühing „Pallas”
Tartu Kunstnike Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Maalikunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
