Tööõnn läbi kogukonna tunde

Õnne on teaduslikult uuritud juba aegu. Hiljuti ilmus Eestis keeles raamat Martin Seligmani „Ehe õnn", kus veelkord leiab kinnitust see, et raha õnnelikuks ei tee. Üllataval kombel pole terviski õnne vältimatu komponent. See on meile, kes mee maailma õnnetabelites 178 - st riigist 174-le kohale platseerume, kainestav teadmine. Subjektiivset õnnetunnet suurendab hoopis kogukonna tunne ja lähedased suhted. Hiljuti Saaremaa nooretele esinenud Vilsandi mees Jaan Tätte sedastas oma kogemusest, et Tallinn on kõige vale kehastus, mis imeb endasse ja tekitab tunde, nagu oleks sind sinna väga vaja. Paljud linna juurdunud inimesed kahjuks kinnitavad seda, olles muutunud trajektooril töö - Selveri kulinaarialett - kodu liikuvateks ja porist linnasaasta sissehingavateks robotiteks. Ummikutes võsukesi koolidesse trennidesse sõidutavaid vanemad kadestavad maa-vanemaid, kes ka oma lapseaialapsed sageli koolibussile kasvataja järelevalve alla saavad usaldada. Ja kui keegi kuskil bussist maha kipub jääma, küll naabertaludest kärmelt abi leidub. Südant soojendavad ka teated Peipsi äärde kolinud tuttavast, kes vajadusel poest järgmise koolmeistri palgani leiba laenuks saab. Lääne-Virumaale sõites näeb ka hilisel tunnil Kolgaküla Rahvamajas valgust akendes. Pidu särab sees. Võsul aga koondavad uusasunikud innovaatilisi, et Uinuvat Kaunitari ellu äratada.

Teadmiste ja oskuste müümine tõmbekeskustesse

Pealinnas elamise teeb õõnsaks see, et enamasti kulub kogu sissetulek enda ülal pidamiseks. Vastu saab närvilise ja rahalõhnalise linnakliima, kui üksikud eluterved kogukondlikud ettevõtmised välja arvata. Surve on suur ja kui töökoht peaks kaduma, tuleb lagi tööhõiveametis järjekorras seistes kiiresti väga madalale. Maal loodusega sinasõbralikumalt elades, ei lõpe vähemalt kaevust vesi ja ahju saab metsast tehtud puudega ikka küdevana hoida. Ehk leidub keldris veel tunamullust moosi ja talgute korras naabrimehe põllult nopitud kartul hoiab koos seenesoustiga hinge sees. Enese väärtust on lihtsam tunnetada vabas keskkonnas kui su ümber on tähtsaid lähedasi, kellega koos varbad murusse lükata. Nendega koos saab ka uusi maailma parandavaid projekte algatada ja uusi eneseteostusi leiutada.

Vestlesin hiljuti Võrumaal, Urvastes elava luuletaja Contraga, kes naljatlemisi ütles, et ega seda maaelu väga ka reklaamida tasu. Muidu kolivad kõik maale ja see saab üle rahvastatud. Samas on just Võrumaa metsade vahelt pärit vahvaid näiteid loovast hakkamasaamisest. Contra, kes käib ikka liinibussiga tõmbekeskusesse oma loovust müümas ja inimeste luuleoskust harimas. Üks teine mees sealtkandist on loonud koguni tööküla ja mujalt tulnuile pakutakse eluasetki. Kuulus vägivallatu lasteportaal Lastekas.ee valmib samuti osaliselt Võrumaal elavate nutikate eestlaste käe all. Sarnaseid teateid tuleb ka Ida-Virumaalt, et omad on hakanud tagasi tulema ja ilma näinuna innukad panustama kohalikku arengusse. Nii lahket vastuvõttu ja musi kahele poole põsele pole kuskil varem saanud, kui modernses Narva Kutsehariduskeskuses. Ka sealsetest inimlikest koondamisnäidetest on meil palju õppida.

Karjäär kui kaleidoskoop

Need ajad, kus vajasime väga kitsa ampluaaga spetsialiste on möödanik. Nüüd ootame, et ka lihttööga tegeleva inimesega tuleksid kaasa avar silmaring, teadmised ja mõistlik oskustepakett suhtlemisest, arvuti ja keeleoskusteni välja. Enam ei jagata inimesi reaaliks ja humanitaariks, vaid pigem arendatakse enda vastaskülgi, et saavutada maksimaalseid andeplahvatusi. Kunstnikud harivad end finantsteadustes ja juristid õpivad rahvuslikku käsitööd. Elukestev õpe tähendab tõesti seda, et peame harima end pidevalt ja rikastama oma teadmisi mitte ainult ülikoolides, vaid raamatuid lugedes, reisides ja kohtudes. Paindlikud töövormid aga seda, et meil pole enam ühte tööandjad, vaid võime oma eneseteostuse panna kokku oma erinevatest võimetest, teha sekka vabatahtlikku ja hobitööd. Muidugi nõuab see head ettevõtlikku meelt ja enesejuhtimist. Tore on aga see, et inimeste anded tulevad üha rohkem esile. Kas teate, kui põnevad on tänase päeva gümnasistid - musikaalsed, keeleoskustega, ilma näinud, põnevate hobidega ja suurte unistustega. Tõsi, nende esimene valik on minna välismaale õppima ja elu nägema. Kuid tulla seejärel tagasi, elada rahulikus paigas ja osaleda sealjuures globaalmõõtmeliselt igapäevaelus.

Tiina Saar on ajakirja Tööjõuturg toimetaja, Aaretesaar.ee karjäärinõustaja

Allikas: info pärineb ajakirja Tööjõuturg uuringutest maakondades ja karjäärinõustamiskogemusest