Kui ma lehti ei loeks, ei tunneks. Inimesed võtavad probleeme hommikul ajalehest. Kui minu või minu valitsemisala kohta midagi kirjutatakse, siis on see nagu saunas. Viskad kerise peale leili, käib tsuhh. Pärast rahuneb asi maha.

Avaliku kommunikatsiooni stiil on meil väga närviline. See hakkab tekitama inimestes rahuolematust.

Demokraatlikus ühiskonnas on oluline, et toimuvad vahetused.

Me saime inimestelt mandaadi 2003. aastal. Oleme riigi valitsuses olnud viimasest kümnest aastast kaheksa. Soomes ja Saksamaal peetakse normaalseks vähemalt kahte valimistsüklit.

On poliitiline seis Eestis jõudnud selleni, et uus partei tuleb?

Me oleme selle kümme aastat tagasi ise läbi teinud. See nõuab 24 tundi pingutust, kõigepealt oma mõtetes selgusele jõudmist, mis on Eesti jaoks oluline ja mis vähem oluline.

See nõuab sisemist distsipliini, teadmist, et ollakse valmis seda riiki ka juhtima. Uus erakond ei ole see, et ma veeretan ennast ekraanile või kirjutan mingi loo ja panen sildi külge.

Demokraatia ei tähenda viieks minutiks enda kokku võtmist ja ülejäänud ajal lodevust. Ma olen 24 tundi selle mõtte juures, seda alates hetkest, kui selle otsuse aastal 2001 tegin. Ma ei taha olla oma sõnades õõnes, aga see on vastutus, tegelik mure.