Tänavune talv säilitas vitamiinidest tulvil jõhvikaid rabamätastel nagu sügavkülmas
„See on juba igakevadine traditsioon jõhvikaid korjata,” selgitab Soomaal loodusturismi viljelev Aivar Ruukel hiljutist käiku Riisa rabas.
Ruukel, kes eelmist jõhvika-aastat peab keskpäraseks, täpsustab, et põhinoosi korjab ta tavaliselt ikka sügiseti. Kevadised korjelkäigud on siiski rohkem jalutamised ja ilusa kevadilma nautimised. Kuid kes läinud märjal sügisel vett täis rabadesse ei söandanud minna, siis neil on nüüd hea võimalus oma marjavajadus kätte saada.
„Praegu on ideaalne aeg korjamiseks, rabad on jääs ja sügisega võrreldes tunduvalt lihtsam ja kergem marju korjata,” kinnitab ta.
Setumaalt Luhasoo kandist pärit marjateadlane Taimi Paal mäletab lapsepõlvest väga hästi, kui ema ja ülejäänudki külarahvas läks lume sulamise järel jõhvikale. Hiljem on ta seda tava Karjalas ja mujalgi kohanud. See on vana komme. Marju võib rabadest tegelikult leida isegi jaanipäevani välja, kuid siis on nad juba käärimismaitsega.
„Eelmisel sügisel oli soodes palju jõhvikaid, aga nad jäid väikeseks, nii väikseid pole ammu olnud. Eks päikesenappus andis tunda,” arutleb Paal.
Teadlase hinnangul sobis lõppenud talv jõhvikatele hästi. Nad olid kui sügavkülmas. Suhkrud ja vitamiinid ei kao marjadest talvega kuhugi.
„Eks keemiline koostis marjades mingil määral sügisel korjatutega võrreldes muutub, kuid minu teada seda teaduslikult uuritud pole,” märgib Paal, lisades, et see oleks päris põnev uurimisteema.
Lapsepõlvest mäletab ta sedagi, et kevadel korjatud jõhvikad keedeti kõrvitsatega jõhvika-kõrvitsamoosiks, mis tavaliselt maitses oivaliselt. Eks moosid olid selleks ajaks keldrist otsas ja kevadised jõhvikad sobisid üle jääda ähvardavate kõrvitsatega selleks imehästi.
Veel lisab Paal, et kevadisi jõhvikaid otsib rabades ka karu, kellel need aitavad talvise magamise järel seedimist korda teha. Ent sellepärast ei tasuvat inimesel jõhvikale minemata jätta. Kartus on vastastikune, karu kardab omakorda jällegi inimest.
