Tartu Agro maade saatus kütab kirgi
Pärast seda, kui põllumajandusministeeriumis võim vahetus ja ministritoolile istus Helir-Valdor Seeder, aktiviseerusid õigusjärgsed omanikud ja Laia tänava kabinettides valmistuti hoogsalt ministeeriumi haldusalas olevatest maadest vabanema.
Müüki pandi maad nii Kehtnas kui Toris. Kõige suurem pala, mille ministeerium maha tahtis müüa, on vaieldamatult Tartu külje all asuva ASi Tartu Agro maad. 4000 hektarist, mida Aavo Mölderi juhitav majand praegu harib, kuulub lõviosa ehk 3050 ha esialgu veel riigile.
Paraku tegi elu viimasel hetkel korrektiivi. Kuna majandus jahenes, pani valitsus igale ministeeriumile kohustuse oma eelarvet veidi kärpida. See kärpis ühtlasi ka põllumajandusminister Seederi indu Tartu Agro kasutuses olevad maad maha müüa. Kui need täna müüki läheksid, ei jääks paarsada miljonit, mida Seeder selle eest saada loodab, mitte põllumajandusministeeriumi käsutusse, vaid rändaks riigi üldisesse kaukasse.
Kuid on veel teine põhjus, miks Tartu Agro maade müük vähemasti kartulivõtuni soiku jääb. Seoses plaanitava Tartu ringteega, mis hakkab kulgema läbi müüki minevate maade, palus maanteeamet ministeeriumil pisut oodata.
"Maade müügi jutud on vähemasti pool aastat peatatud," tõdes kantsler Ants Noot eelmisel nädalal Tähtvere vallas.
Eesti ilusaimad põllud
Omaaegse Tartu katsesovhoosi reformimisel mindi kahte teed pidi. Osa maid anti, nagu kõikjal mujal Eestis, tagasi endistele omanikele või nende pärijatele. Teise osa maadega olid tsipa keerulisemad lood. Noor Eesti riik oli otsustanud, et 1992. aastal moodustatud Tartu Riigimajand hakkab tegelema nii tähtsate ülesannetega, nagu seda on seemnekasvatuse ja loomakasvatuse alased uurimistööd.
Paraku ei suutnud valitsus pikka aega otsustada, millised maad nende ülesannete täitmiseks riigile jäävad. Algul oli jutt 3000 hektarist, millest enamiku moodustasid kunagised talumaad. Asi venis ja venis.
"Lausa piinlik oli," tõdeb asjaga hästi kursis olev ekspert.
Paljudele Tähtvere valla kunagistele maaomanikele ja nende pärijatele räägiti, et loobugu nad oma maast ja võtku kompensatsioon lahkelt vastu.
"Saime ähvarduskirju, et kui me EVP-arvet ei ava, läheb kompensatsiooniraha riigile," mäletab Jüri Näkk, kes isapoolset liini pidi Tähtvere mail juba seitsmendat põlve põldu harib.
"Küsisin plaani, millised maad riigi omandisse jäävad," jätkab 400pealise lehmakarja omanik Hilja Valk. "Vallast öeldi, et see on salastatud."
Viimaks saabus lahendus. Tallinnas moodustati katastriüksused ja põllumajandusminister teatas, et need ja need maad jäävad riigile.
Esimesele käskkirjale kirjutas 22. märtsil 1999 alla minister Andres Varik. Järgmisele kahele (14. detsembril 1999 ja 20. aprillil 2000) pani käe alla minister Ivari Padar. Padar oli ka see mees, kelle ajal riigile seni tähtis majand 2001. aastal erastati.
"Ma saan väga hästi aru, kui riik tõesti seda maad vajas," arutleb Hilja Valk. "Kui aga riik hakkab ühel hetkel nagu Viru pätt tegutsema ja müüb selle maa maha, siis ma ei saa enam aru."
"Riigimajandina ei avaldanud Tartu Agro ühtegi omapoolset initsiatiivi, et teda erastada," tunnistab Mölder.
Mölder on kuulnud, et otsuse taga olnud ei keegi muu kui tollane peaminister Mart Laar. Eelläbirääkimistega pakkumisel osales peale Tartu Agro veel kolm pakkujat.
Võitjal tuli muu hulgas tagada viie aasta jooksul senine tööhõive - 200 inimese töökohad ja investeerida lisaks 30miljonilisele ostuhinnale 50 miljonit.
Nüüd heidavad paljud, nende seas ka põllumajandusministeeriumi juhtkond, Tartu Agrole ette, et nood maksavad riigile häbematult vähe renti.
"Keskeltläbi 250 krooni hektari kohta kõigi maade pealt," ei varja Aavo Mölder, tuletades samas meelde, et nad on kohustatud aastas 400 000 krooni eest maaparandust tegema.
"Rentniku ülesanne ei ole maaparandust teha." Mölder viitab sellelegi, et rendilepingule kirjutas alla ka praegu põllumajandusministeeriumi kantsleri toolil istuv Ants Noot.
Mis ikkagi saab?
Kuigi põllumajandusministeeriumi praegused juhid mõistavad, et juriidiliselt on kõik toimunu korrektne, tuleks nende arvates kunagine ülekohus õigusjärgsetele maaomanikele siiski kuidagi heastada.
"Kas te tahate õiglast otsust?" küsis vallamajja kogunenud käputäielt maanäljas saatusekaaslaselt ja trobikonnalt ametnikelt Hilja Valk.
"Tahaksin, et me ei läheks siit vaenus lahku, et me ei vaataks üksteisele halvustavalt silma. Mul on vahel selline tunne, et keegi tahab praegu tüliõuna meie vahele visata," räägib Valk.
"Need, kes kohapeal ikka talu peavad, peaksid maa tagasi saama," ohkab Jüri Näkk. "Ja mitte 60 000 krooniga hektar, nagu ministeerium välja pakub, vaid tolle hinnaga, millega mu maa 1992. aastal ära võeti." See oli umbes 8000 krooni hektar.
Sama murelik kui talupidaja Jüri Näkk, on ka tema suure naabri Tartu Agro juhid. Säherduse hinnaga nagu 60 000 krooni hektar, peaksid nemad ostjate seltskonnast välja jääma.
Maalehe andmetel käis kuu aega tagasi Aavo Mölder koos vandeadvokaat Paul Varuliga põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi audientsil.
Eesti ühe suurema põllumajandusettevõtte juhi sõnum oli lihtne: ükskõik kuidas te ka müüte, aga tehke nii, et saaksime ostueesõigust kasutada.
Tähtveres ei teata veel, kas rikas kosilane on Tallinnas Laial tänaval juba üle ministeeriumi lävepaku astunud. Tartu linna külje all asuvad ilusad ja korras maad võivad paljudel sülje suhu tuua.
