Tartu hakkab tõrjuma linnalinde

Tartumaal koostatakse Eesti esimest linnalindude ohjeldamise kava. Selles antakse ka ülevaade kõikvõimalikest maailmas kasutatud lindude ohjeldamise meetoditest.

See, et lindusid on ka viljatuks muudetud (söövad sisse teatavat ainet, mistõttu munevad viljatu muna) või uimastatud preparaatidega, mis paratamatult on mõjutanud veel ka teiste, tõrjuda mitte soovitud liikide elu, tekitab muidugi imelikku õõva.

Linnas on toitu ja elupaiku

Inimesed on ise linnadesse kuhjumisega ja oma sealsete kontsentreeritud jäätmekogustega põhjustanud linnalinnuprobleemi. Nüüd otsivad siis lahendust, kuidas lindudest lahti saada, põhjendades seda sellega, et linnud liialt häirivad, kui häälitsevad, hunnikuid teevad või oma pesakondi kaitsevad.

Tartumaa keskkonnateenistuse, Tartu linnavalitsuse ning Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi koostöös valminud esimesest Tartu maakonna vareslaste ohjeldamise kava koostamise aruandest ei leia kahjuks veel ühtegi märki sellest, mis seni on Eestis linnalindude tõrjeks tehtud.

Seal ei ole Viljandi linnuhirmutiste või Lihula kiriku puude pügamise kogemust ega seda, kuidas on lindusid peletatud meie lennuväljadel, prügimägedel ja karusloomakasvandustes.

See-eest on hulgaliselt näiteid Ameerika ja Euroopa linnadest. Tööst on muu hulgas võimalik lugeda ka, kuidas tõrjuda kuldnokka, kelle ilmumine linnaruumi seni vist küll eestlastes pigem heldimust kui viha on tekitanud.

Küll on töö aga huvitav selles mõttes, et kirjeldab lindude kohastumisi linnades. Põhiline, mis lindu linnastuma meelitab, on selle töö järgi pargid, biojäätmed (prügilad ja prügikastid ehk head toitumistingimused) ning elu- ja pesitsuspaikade mitmekesisus.

Linnalinnud ei pesitse ju ainult puu otsas, vaid näiteks ka hoonetes (uurded, avaused), nad võivad hõivata majade katuseid. Linnalind kohaneb ja talub stressi metsalindudest paremini. Mida suuremaks muutub linn, seda rohkem tekib sinna linde, ent seda vähemaks võib jääda eri liike.

Paugutid ja peletid

Lühema aja vältel peletab lindusid nende endi hädakisa või hoiatushäälitsused. Samuti on kasutatud paugutamist ja muud müra, ka koos visuaalsete efektidega.

Kasutatud on helkivaid linte, mis tekitavad heli. Näiteks on nendega katustelt kajakaid peletatud.

Linnalindusid on hirmutatud ka spetsiaalselt treenitud päris lindudega, pistrike või haugastega - näiteks pistrikud lennuväljal. Teisalt imiteeritakse lindude looduslikke vaenlasi (ka inimene) - pannakse üles nende kujusid. Või väljendatakse tehiskujutisega ohuolukorda - surnud kajakas või vares.

Samas on tehtud kullikujutistest tuulelohesid, nii et need lindude jaoks õudselt ringi lendavad. Uurijad rõhutavad, et iga peletatava liigi puhul (eraldi tähelepanu all on ka, kas tegu pesitsus- või toitumisalaga) tuleb valida just neile kõige paremini mõjuvad peletid. Linnud harjuvad kiiremini staatiliste kujutistega ja kahtlustavad kauem n-ö liigutajaid.

Kahjuks on linnalindude peletamiseks kasutatud ka keemiat, ühendeid, mis tekitavad neile haiguslikku seisundit või muudavad toidu vastikuks. Pindadele, kuhu maanduvaid lindusid ei oodata, on määritud kleepuvat ainet. Kasutatud on uimastavaid ühendeid ja muidugi on seal kirjas pesade ja munade rikkumine.

Tõhus abinõu oleks töö koostajate rõhutuses keskkonna muutmine - see tähendab puuvõrade kärpimist, lindude lemmikpuude saagimist, hoonete katuste töötlemist (nt hõbekajakatele ei meeldivat tumedad katused), avauste katmist jne.

Peatükk ka ohjeldajast?

Siin tuleb aga mängu linnakodanik, kellele ei meeldi linnuparv ja ka puude saagimine. Loogiliselt võttes võiks nähtavasti linnalindude ohjeldamise kavadele lisada kohe ka peatüki inimestest. On täiesti selge, et kodanikud suhtuvad lindude tõrjumisse erinevalt.

Nigula metsloomade turvakodu juhataja Kaja Kübar viitas, et sellest erinevusest võib kõik saada alguse: on inimesi, kes laseks linnas kõik linnud maha, ja on inimesi, kes hoolega toidaks kõiki lindusid.

On inimesi, kes juba praegu jõuluaegsetest saluutidest hirmunud vareste üle naeravad, ja on neid, kes lindudele siiralt kaasa tunnevad. Kuidas käituvad suure korrusmaja elanikud, kui näiteks nende lähistel hakata valjuhääldist regulaarselt laskma lindude hädakisa?

Mis juhtub linnas, kus ühel pool linna suletakse prügimägi ning keegi veel ei tea, kuhu just sealsed hakkide-kajakate parved maanduvad?

Tartlased märgivad, et ohjeldamiskava siht ei ole mingi populatsioon linnast eemaldada, vaid vähendada lindude tekitatud ebamugavusi ja parandada linnaruumi sanitaarseisundit.

Tartu ülikooli linnuökoloogiateadur Marko Mägi ütles, et ta on juba vastukajana saanud ka üsna mürgiseid märkusi, aga esimese töö eesmärk oli koondada ühte kohta kõikvõimalikud ohjeldamismeetodid - see ei tähenda kaugeltki, et need kõik ka Tartus käiku läheks.

Töö ohjeldamiskava juures jätkub

Marko Mägi avaldas lootust, et töö jätkub. Järgmine etapp oleks konkreetsemalt vaadata, kus on Tartu suuremad linnupopulatsioonid, missuguseid probleeme nad põhjustavad ning mis võimalused oleks probleeme leevendada.

Mägi tunnistas, et linnalindude probleemistik on tihedalt seotud linnaelanikega ja vajadusega avalikult arutada, millised meetodid oleks vastuvõetavad.

Ta lisas, et instituudis on olemas huvi vaadata linnalindude probleemi Eestis laiemalt - aeg-ajalt kostab, et linnud on siin või seal inimestega vastuolus, ent täit ülevaadet selle kohta ei ole.

Töö "Vareslaste ohjamis­kava koostamine Tartumaal" leiab Tartumaa keskkonnateenistuse kodulehelt www.envir.ee/tartumaa/