„Öelda üheselt, et mingit liiki jäätmete liigiti kogumine ja käitlemine on mõistlik või mõttetu, nii lihtsalt ei saa,” selgitas ta Maalehe päringu peale nüüd. Iga jäätmehooldusstsenaarium on väga kompleksne ja oleneb paljudest asjaoludest, muuhulgas ka eesmärkidest ja õiguslikust raamistikust - kas tahetakse odavat teenust või tahetakse hoida keskkonda, mõlemat korraga üldjuhul ei saa. Tuleb leida tasakaal keskkonnamõju, tehnoloogia ja maksumuse vahel.

„Ei saa võrrelda biojäätmete liigiti kogumise keskkonnaalast ja majanduslikku tasuvust näiteks Nõmmel ja Lasnamäel,” tõi Jana Põldnurk näite. Need piirkonnad on erinevad ja ka kaugus käitlusvõimalusest - Jõelähtme kompostimisväljakust - on erinev. Lasnamäel tasub biojäätmeid tsentraalselt koguda ja käidelda, sest seda toetavad muuhulgas ka riigi jäätmeseadusest ja Tallinna jäätmehoolduseeskirjast tulenevad nõuded ja eesmärgid, Nõmmel on see vägagi küsitav - palju on eramaju, kus kompostimisvõimalus on oma aias olemas ja teenus on n-ö tasuta kättesaadav suurele osale elanikest.

Kompostimine nõuab oskusi

„Tiheasustusalal ja tegelikult ka hajaasustusalal kortermajade juures biojäätmete kompostimine võiks olla võimalik üksnes siis, kui seda tehakse oskuslikult ja selleks on ruumi, st kortermajal on piisav teenindusmaa,” selgitas ta. Ühistus peaks siis olema inimene, kes vastutab näiteks ka ühistu haljastuse eest ja kellel on oskused komposti teha nii, et see poleks allikaks haigustekitajatele ja haisule. Kontrollitud ja ka turvatud komposter, kuhu ei pääse ei asjassepuutumatud inimesed ega ka loomad ja linnud.

„Sealt edasi võiks ju unistada, et ühistul on oma maitsetaimede ja maasikapeenar, kuhu väärtuslik kompost ära kasutada. Siis võiks see mõeldav olla,” ütles Jana Põldnurk. „Ma usun, et Eestis on selliseid ühistuid ka täna juba olemas. Juhin tähelepanu, et tegemist on väga väikeses mahus biojäätmete töötlemisega, mis ei ole majandus- ega kutsetegevus.” Juhul kui sellisest kompostrist hakatakse edasi arendama kompostimisvõimalust juba naabermajale ja teisele ja kolmandale jne teenuse pakkumiseks, siis ühel hetkel tuleb taotleda jäätmeluba selliseks tegevuseks, võib-olla hinnata keskkonnamõju, tagada tehnoloogia vastavus ja kogu üldine keskkonnakaitse.
Ei ole nii, et viskad oma hapuks läinud supi kompostrisse, lööd kaane kinni ja kahe nädala pärast võtad mulla alt luugi kaudu välja.

Lahus tuleb vaadelda haljastusjäätmete ja köögijäätmete kompostimist tulenevalt nende jäätmete omadustest. Köögijäätmed võivad sisaldada ka loomseid jäätmeid, mistõttu on vajalik kinnine komposter ja kompostitava materjali nö õige retsept, et jäätmed kompostris lihtsalt roiskuma ei läheks. „Ei ole nii, et viskad oma hapuks läinud supi kompostrisse, lööd kaane kinni ja kahe nädala pärast võtad mulla alt luugi kaudu välja,” märkis ta. Loomsete osiste puhul on patogeenide tekke ja leviku risk kõrge, seepärast tuleb köögijäätmeid kodustes tingimustes kompostida õigesti.

Mis oleks alternatiiviks?

Biojäätmete kogumise ja tsentraalse käitlemise asemel võib hoopis segaolmejäätmed termiliselt töödelda, milleks kasutatakse jäätmepõletust, pürolüüsi või gaasistamist. Kaks viimast pole Eestis saadaval, põletus on Irus. Miks põletus ja mitte prügilasse ladestamine? Sest täna sisaldavad segaolmejäätmed liiga suures osakaalus biojäätmeid ja seepärast neid otse prügilasse ladestada ei tohi. Põletuses põletatakse biolagunev fraktsioon muuga koos ära ja koldetuhka võib prügilasse ladestada või taaskasutada ehituses.

„Minu doktoritöö eesmärk oli tegelikult hinnata kohalike omavalitsuste koostööst tulenevat efekti ja erinevate koostööstsenaariumite tasuvust. Olen jätkuvalt arvamusel, et jäätmehooldusalane koostöö Eesti kohalike omavalitsuste vahel parandaks oluliselt jäätmehooldusteenuste, sh prügiveo kvaliteeti, optimeeriks olemasolevat resursikasutust ja tõstaks elanike keskkonnateadlikkust,” lisas Jana Põldnurk.

Viimastel andmetel, mis pärinevad 2015. aastast põletati olmejäätmetest 51% ja ladestati prügilates 7%.