Kogutud summad kahanesid masuajal nii III kui ka II sambast. Kokku kaotasid pensionifondid viimatise majanduskriisi ajal 200 mln eurot.

Siin on paslik meenutada sajandi alguse vaimustust, kui tuhanded inimesed hakkasid koguma raha teise sambasse. Vabatahtlikult oli kogumispensioni süsteemiga võimalik liituda 1942.−1982. aastal sündinutel, noorematele on see aga kohustuslik.

Tulevase muretu pensionipõlve lootuses kasutati uut võimalust usinalt. Samas oli see kui loterii, sest keegi ei osanud ennustada, milline on fondi tootlus. Võimalus kehvemaid tulusamate vastu vahetada avanes alles aastate pärast.

Nüüdseks on kohustusliku kogumispensioni ehk II sambaga liitunud 640 000 inimest.

Alates 2009. aastast on hakatud juba pensionile jäänute kontodele ka raha tagasi tilgutama. Kuna paljud vabatahtlikud II samba omanikud jäävad lähiajal pensionile, otsustas Maaleht uurida, kas II sambast tõusis/tõuseb kasu või kahju.

Sisse sai, välja mitte

Kauni pensioniideoloogia kuulutajad tõid esile, et kodanik maksab vaid 2% oma palgast ja riik lisab sellele 4%.

Targu jäeti rõhutamata, et riigi kingitus ehk 4% tuleb kodaniku enda taskust – igakuiselt makstud sotsiaalmaksust, mida arvestati kodaniku tulevase riikliku pensioni heaks vähem.

Kogumispensioniga liitunud isiku riikliku pensioni kindlustusosak muutub seega nende aastate eest, mil riiklikuks pensioniks laekus 20% asemel 16%, väiksemaks.

Nüüd on pettunuid palju.