TIPPKOHTUMINE | Euroliidu juhid leppisid idariikidega kokku 20 üldsõnaliseks jäänud eesmärki
Kui kõlama jääb peamiselt kohtumise fakt ise, siis on Eesti seisukohalt mõistlik, et see tippkohtumine ei leidnud aset Tallinnas, vaid Brüsselis. Varem on idapartnerluse tippkohtumisi korraldatud näiteks Vilniuses ja Riias.
Vilniuse kohtumine 2013. aasta lõpus on Euroopa lähiajalukku jäänud sellega, et Ukraina liider Viktor Janukovitš keeldus seal Euroopa Liidu assotsiatsioonileppe sõlmimisest, mis viis mõne kuu jooksul välja Maidani revolutsiooni ja võimuvahetuseni. Riia tippkohtumine 2015 jäi aga pildile põhiliselt sellega, et kuigi uus president Petro Porošenko oli assotsiatsioonileppe allkirjastanud, ei näidanud Euroopa Liit seal üles algatust Ukrainat endaga oluliselt lähendada.
Kuus Euroopa Liidu partnerit on Ukraina, Valgevene, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan ja Moldova. Ühes nendega võtsid euroliidumaad Brüsselis vastu deklaratsiooni, mille lisas on 20 punkti eesmärkidega, mida idapartnerluse osalisriigid tahavad 2020. aastaks saavutada.
Nende seas on kodanikuühiskonna edendamine, võitlus soolise diskrimineerimisega, meedia mitmekesisuse toetamine, väikeettevõtluse arendamine, digitaalsete turgude harmoniseerimine, õigusriigi ja hea valitsemistava toetamine jt.
Uus lepe Armeeniaga
Kohtumisel kinnitati ka euroliidu uus partnerlusleping Armeeniaga, mis on oma 350 leheküljest hoolimata sisult märksa kõhnem dokument, kui algselt neile pakutud assotsiatsioonilepe. Armeenia aga tegi mõne aasta eest valiku, et seda lepet ELiga ei sõlmita ja tuleb liituda Venemaa juhitud Euraasia majandusliiduga, mille tulevasteks eesmärkideks on majanduse lõimimine ja ühisraha kasutuselevõtmine.
Gruusia, Moldova ja Ukrainaga on Euroopa Liidul sõlmitud varem assotsiatsioonilepingud, ning nüüd põhiülesanne loodud võimalused tegelikkuses tööle panna.
1990ndate aastate alguse Venemaa turumajanduslike reformide nõustaja, hiljem Ukraina ja Kõrgõzstani juhte nõustanud Rootsi majandusteadlane Anders Åslund leidis, et reedene tippkohtumine oli üritus, mis polnud meeldejääv. “Nagu ikka rahvusvaheliste kohtumiste kommünikeedega, on märkimisväärne sisu vähesus, kuid tegemist on piirkonnaga, kus Euroopa Liit võiks olla oluline,” märkis Åslund oma Atlantic Councili blogikirjutises.
Rootsi teadlane viitas sellega 34 riigi ühisdeklaratsioonile, mis kordab üle neid põhimõtteid, mida idapartnerluse osalised riigid tahavad eri valdkondades järgida, ent jääb üsnagi ümmarguseks. See on mõneti paratamatu: tegu on Euroopa Liidu 28 liikme ja kuue partneri vahelise kompromisstekstiga, kus enamik nurki on juba eelnevalt siledaks tehtud.
Lukašenka ei tulnud
Nagu märkis ka Åslund, on kolm riiki – Valgevene, Armeenia ja Aserbaidžaan - autoritaarse juhtimisega, ülejäänud kolm on demokraatlikud riigid, kuid igaühel neist on omad probleemid. Tippkohtumisele oli kutsutud ka Valgevene liider Aljaksandr Lukašenka, too aga kutset vastu ei võtnud ja riiki esindas välisminister Vladimir Makei.
Tegelikult ei olnud ka kõik Euroopa Liidu maad reedesel kohtumisel esindatud tipptasemel. Välisministriga olid esindatud Hispaania ja Iirimaa – riigid, kes asuvad idapartneritest geograafiliselt suhteliselt kaugel. Küpros saatis kohale oma tervishoiuministri. Kõige madalamal tasemel oli kohal aga Itaalia, kelle nimel osales riigi alaline esindaja Euroopa Liidu juures. Kreeka peaminister Alexis Tsipras jõudis kohale riigijuhtide lõuna ajaks.
Omaette mure on idapartnerlusel kahe osalisriigi: Armeenia ja Aserbaidžaani omavaheline konflikt Mägi-Karabahhi pärast, mis asub küll külmutatud seisundis, ent rindejoon tegelikult eksisteerib ja aeg-ajalt läheb seal veidi suuremaks või väiksemaks laskmiseks. Euroopa Liidu partneritena jälgivad mõlemad riigid, et teisele midagi rohkem ei antaks või ei lubataks, ega konflikti asjus näiliseltki poolt ei valitaks.
Ka reedesel tippkohtumisel jäi viimasele minutile deklaratsiooni selle osa sõnastamine, mis puudutas piirkonnas konfliktide lahendamist. Lõpuks saadi niisugune versioon, millele nii Armeenia kui Aserbaidžaan toetuse andsid.
“Tippkohtumise osalised kutsuvad üles jätkama pingutusi lahendamata konfliktide rahumeelseks lahendamiseks rahvusvahelise õiguse põhimõtete alusel,” ütleb deklaratsioon ja lisab et Euroopa Liidu tugevam roll, sealhulgas vajadusel ka kohalolek, on teretulnud.
Oma külmutatud konflikt Dnestri-äärse vabariigiga on Moldovas, osa Gruusiast on eraldatud Venemaa tunnustatud nukuvabariikidele, osa Ukrainast on Venemaa poolt annekteeritud ja Ida-Ukrainas jätkub Venemaa toetatud “rahvavabariikide” eksistents, kus igal nädalal saab rindejoonel sõdureid surma. Konfliktidest vaba on idapartnereist üksnes Valgevene, ning seda asjaolu ei jätnud tolle riigi esindajad ka Brüsseli kohtumisel rõhutamata.
Venemaast räägiti vähe
“Idapartnerlus on kõigepealt ja eelkõige partnerlus inimeste vahel,” märkis Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kohtumise järel. “Selle mõte on tuua meie ühiskonnad lähemale”.
Korduvalt kõlas Brüsselis seoses idapartnerlusega ka mõttekäik, et idapartnerlus ei kõnele mitte suhtest Venemaaga, vaid tegemist on Euroopa Liidu ja tema partnerriikide suhtega. Seda rõhutas neljapäeval Eesti alalises esinduses antud lühikesel kohtumisel pressiga, peamiselt partnerriikide ajakirjanikega ka Eesti president Kersti Kaljulaid.
Teine korduv teema oli küsimus, kas kuuel riigil on olemas n-ö Euroopa perspektiiv ja miks ei öelda midagi selle kohta, millal nad võiks Euroopa Liidu liikmeks saada. Sellele vastasid aga euroliidu juhid lihtsalt, et EL laienemine ei olnud antud kohtumise teema. Ajakirjanikele jagatud Euroopa Komisjoni taustamaterjalidest selgub ka, et idapartnerlust ei tuleks üldse näha kui kuue riigi Euroopa Liiduga ühinemise poole liikumist. Õige termin sel puhul on hoopis “kaasav raamistik”. Samuti pole idapartnerlus suunatud Venemaa vastu.
Ajakirjaniku sõidukulud Brüsselisse kattis Euroopa Komisjon
