Turgudel pakutav kaup on paslik vaid rikastele
“Saak on tänavu väga hea,” tõdeb Tartumaal porgandeid, pastinaake ja maapirne kasvatav Malle Künnapuu. “Seetõttu ei saagi ma aru nii kõrgest porgandite hinnast.”
Naine on näinud, et turul küsitakse oranžide juurikate eest isegi 1.50 eurot, mis tundub väikekasvatajale endalegi liiga palju.
Tartu avaturul küsiti sel nädalal porgandi eest 1–1.20 ning punapeedi ja kaalika eest 1.50 eurot kilost. Paarsada meetrit eemal asuvas Rimi poes maksid kodumaised pestud ja pakitud porgandid samal ajal 78, peedid 39 ja kaalikad 75 senti kilo.
Miks on hinnavahe lausa mitmekordne?
“Turg on viimasel ajal alati kallim,” tõdeb Võrumaal köögivilja kasvatav Jaagumäe talu peremees Mart Timmi. “Suurel supermarketil on palgakulu pea olematu, aga talunik peab väikse käibe pealt palga välja teenima.”
Tulge tootja juurde ostma!
Aasta põllumees 2009 märgib, et tänavusel vihmasel suvel on köögivili lopsakalt kasvanud, aga saagitonnide asemel rehkendab ta hoopis raha, mis sisse tuleb. Eelmisel aastal olid ju hinnad väga madalad, tänavu tsipa kõrgemad.
Timmi turustab kapsad ja porgandid hulgifirmade kaudu. Seal on iga nädal konkurss: kes madalamat hinda pakub, selle kraam ära ostetakse ja kaubanduskettidesse müüki saadetakse.
Timmi rõhutab, et väga kõrge hind pole ei tarbijale ega ka põllumehele hea. “Elu peab realistlik olema,” lisab ta hindade kohta. “Need on väga rikkad, kes turult ostavad.”
TNS Emori uuringueksperdi Aivar Voogi hinnangul on kallimate turuhindade üks põhjusi see, et paljud poed müüvad ka veel suve teise poole kuudel eelmise aasta saaki, samas kui turgudel pakutakse vaid käesoleva aasta oma.
“Talvekuudel erinevad poodide ja turgude hinnatasemed vähem kui suvekuudel, kuigi ka siis jäävad poed ikkagi soodsamateks köögivilja ostukohtadeks,” tunnistab Voog.
Kurgisaak jääb tänavu kahele eelmisele soojale suvele alla. Kevadised hilised öökülmad tegid mõnel kasvatajal nii palju kurja, et põllule tuli istutada uued taimed.
Ka augustikuu kaks öökülmalainet kahjustasid taimi nii palju, et need hakkasid silmanähtavalt hääbuma, räägib Viljandimaal Vana-Karistes kurke ja kõrvitsaid kasvatav Kivimurru talu perenaine Anneli Steinbruch.
Põltsamaa Felixi jaoks loodab ta siiski lepingujärgsed 150 tonni kokku saada. “Turul hoitakse hind kõrgem ja müüakse 50 kilo läbi. Miks peaks odavamalt müüma neli korda rohkem, et saada kokkuvõttes sama raha?!” on ta sarkastiline.
Steinbruchi sõnul on imelik ka see, kui kodumaine tomat maksab vähem kui avamaakurk, nagu Viljandi turul vahel näha võib. On ju tomati kasvuaeg tunduvalt pikem ja tööd temaga rohkem kui avamaakurgiga.
“Tulge parem tootjate juurde koju ostma!” kutsub Kivimurru talu perenaine. “Saate otse põllu pealt värskelt korjatud kurgid!”
Ainus kodumaine aiavili, mis on poes tunduvalt kallim, on pikk kurk. Tartu Rimis maksis Luunja kurk nädala algul 2.79 ja Läti oma vaid 0.89 €/kg.
“Hulgiladude ja kauplusekettide juurdehindluse osa on ebaproportsionaalselt suur,” põhjendab Luunja kurgi kõrget letihinda Grüne Fee juht Raivo Külasepp. “Kui meie saame 10 senti rohkem, siis on poes hind 20 senti kõrgem.”
Samas tunnistab ta, et talvel oli nende kurk poes kohati odavama hinnaga kui praegu – Soomest ja Rootsist tuli ülimadala hinnaga toodangut müüki. Siis tuligi müüa kahjumiga, vaatamata järjest kerkinud energiakuludele.
Suur osa vaid vahendajad
Ka turumüüjad ise põhjendavad küsitud hinda kõrgete kuludega.
“Ise kasvatame, tuleb osta seemned, katteloorid, turbad, mullad, lisaks on turul kohamaks kõrge ja mina sõidan siia iga päev Valgamaalt, edasi-tagasi 110 km,” räägib Tartu turul oma saaki müüv Piret Herm.
Ta on elukutselt rätsep, aga kuna maal pole rahval raha, siis kostüüme või mantleid tellitakse harva ja püksisäärte lühemaks tegemise või lukuvahetusega ära ei ela.
“Kui laseks hinna nii alla nagu ketis, siis poleks mõtet kodust välja tullagi,” väidab naine, lisades, et kauba kvaliteet on neil see-eest parem. “Käisin Maximas, seal on kapsas selline räbal, et okse tuleb peale!”
Ka Eevi Lainemäe Kuusiku talust kinnitab, et nende kraam on värskem.
“Kapsas maksab poes 19 senti, mul aga 50,” räägib ta. “Aga ma võtan pealt närbunud lehed ära ja kui inimene ostab, siis murran veelgi pealmised lehed ära, nii et kokkuvõttes ei tulegi kallim.”
Naised kummutavad ka arvamuse, et turul on tarneahel lühem ja kauba saab otse kasvatajalt. Nende sõnul on vähemalt kolm neljandikku turumüüjatest vahendajad ja vaid vähesed kasvatajad on ise müügileti taga.
“Me vastutame täie nahaga oma toodangu eest, aga vahendajad seda ei tee,” väidab Herm. Pealegi on neil väljas ka talu nimi, mis paneb peale vastutuse.
Poekraamiga turule
Lisaks vihjavad talunikud, et osa müüjaid tuleb turule ketipoest odava hinnaga ostetud kraamiga kauplema. Või jätavad riigimaksud maksmata.
Solvav on neile see, kui inimesed turulettide vahel käies kommenteerivad kõrgeid hindu ja võrdlevad neid Maxima omadega. Nad kinnitavad, et kui küsida, siis annab ikka hinda alla kaubelda. “Lastega emad annaks meie toodangu eest viimase ära, nemad hindavad kodumaist värsket kraami,” räägib Piret Herm peamistest püsikundedest.
“Rahvas pole nii vaene midagi!” hüüatab Peipsi ääres Kolkjal sibulaid kasvatav mees. Kui Tartu turul küsitakse sibulakilo eest enamasti üks euro, siis tema küsib kaks. “Mul on vutisõnniku peal kasvanud ökosibulad,” põhjendab ta sellist hinda.
Ka hapukapsas on teistest kallim – kaks eurot kilo. Rimi kaubaga võrreldes on hind aga lausa kolmekordne.
Kas kaup on siis kolm korda parem? “See on mu enda tehtud Peetri kapsas,” viitab mees kauba juures olevale sildile. “Nimi maksab! Ka konjakitel on hinnavahe.”
Sibula hind on langenud
On aga ka teistsuguseid näiteid.
Kaheteistkümnendal Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal pakuti sibulat kuni euro kilost odavamalt kui läinud aastal, põhjuseks soodne aasta ning hea saak.
“Üks euro ja annab tingida,” teatab leti taga seisev Urve Tunder küsijale.
Ostja vastus aga pärineb otsekui kiusuajamise aabitsast: “Aga teil on siin ainult suured sibulad. Ma tahaks küll sibulaid, aga väiksemaid!”
Järgmisel hetkel silmab ostja juba küüslauguvanikuid. “Taevane arm, kui väikesed küüslaugud teil vanikus on, nii väikseid küüslauke ma küll kaugele vedama ei hakka!”
“Meil on ka suuremaid küüslauke,” proovib Tunder lahendust pakkuda.
“Jah, aga kui palju teil selline vanik siis maksab?”
“Siin on üks kilo küüslauku ja see maksab 10 eurot,” annab Tunder kiire vastuse.
“Oi jummal,” ahastab ostja seepeale. “Meil Tallinnas on kolme ja nelja euro eest küüslauku lademetes, 10 euro eest ma küll ei hakka midagi ostma,” teatab ta pahaselt.
Müüja on aga vaatamata kõiksugustele ostjatele endiselt rõõmus.
“Tänavu oli hea sibula-aasta,” põhjendab ta. “Me saime saaki tonnike-poolteist rohkem kui eelmisel aastal, kuigi sama palju oli maha pandud.”
Küüslauk ka odavam
Samal seisukohal on ka teised müüjad.
“See aasta on olnud niiske, sadas vihma ja sibulale selline ilm meeldis,” kirjeldab Oleg Oiding. “Vaadake ise, millised need on – ilusad ja suured!”
Vähem rahul on ta müügiga. “Eelmisel aastal oli sibulat vähem ja hind kõrgem, sel aastal on rohkem ja ka hind on madalam,” ütleb Oiding. Nüüd küsib ta euro kilost, mullu poolteist-kaks.
Küüslauk on samuti üks väheseid, mis mullusest odavam – euro või kahe jagu kilo kohta.
“Küüslaugumaastikul on olukord mõne aastaga muutunud nagu öö ja päev,” räägib Kadastiku talu peremees Andres Voore Tartumaalt. “Väga palju on juurde tulnud uusi kasvatajaid.”
Konkurentsi tihenemine on hinna alla viinud, eriti augustis-septembris, kui kauba toovad müügile hobikasvatajad, kel pole viljade kuivatamise ja säilitamise võimalust.
Mullusest vähem küsiti sellest kaubast ka Lüübnitsa laadal. Kui eelmisel aastal küündis hind kuue-seitsme euroni, siis tänavu võis laadalt leida ilusaid suuri küüslauke hinnaga viis eurot kilo.
Küüslauku kasvab Eestis siiski nii vähe, et enamikesse ketipoodidesse seda ei jagu ja seal on müügil Hiinast pärit kraam.
Selle kilohind jääb viie (Rimis) ja kümne (Selveris) euro vahele.
