Üleujutuse tõenäosus aina suureneb
Euro tulek on enam-vähem kindel, ent kuidas on lood üleujutusega? See küsimus painab tänavu paljude inimeste meeli.
Uputuse teke ei sõltu niivõrd lumekoguse suurusest, kuivõrd selle sulamise kiirusest.
Kui kevad saabub suure sooja vihmaga, tõuseb suurvesi kõige kõrgemalt üle kallaste, ütleb Tartu ülikooli loodusgeograafia lektor Arvo Järvet. "Soe vihm on lume surm," kinnitab ta. "Mida kiiremini lumi sulab, seda ägedam tuleb suurvesi."
Ent juhtuda võib ka nõnda, et päeval päike natukene sulatab ja öösel pakane jälle kirmetab. Sel juhul aurab paks lumi sõna otseses mõttes taevasse ning mingit erilist uputust ei kaasne. Just nõnda läks 1996. aastal.
"Kuu aja pärast on asi selge, praegu on vara ennustusi teha," tõdeb Järvet, kui temalt reedel uputuseprognoosi pinnin.
Kuid teisipäeval on teadlane juba palju konkreetsem. Nädalavahetuse vihm ja lörts on lund küll õhemaks sulatanud, kuid lume veevaru on hoopis suurenenud. Taevast sadanud lisavesi istub suuremalt osalt lumes kinni ja ootab oma aega. "Kevadise korraliku suurvee tõenäosus üha suureneb," sõnab Järvet.
Võrtsjärv tuleb üle kallaste
Võrtsjärve kallaste üleujutamine on kindel. "Järve veetase on juba praegu keskmisest 50 sentimeetrit kõrgem ja talv oli stabiilne," põhjendab teadlane oma prognoosi. Üleujutus ilmneb Võrtsjärve madalatel kaldaaladel. Kuid rohkem hakkab kõrgvesi silma järve lõunaotsas ning põhjakaldal Vaibla, Leie ja Oiu kandis, kus hooned järvele lähemal.
Võimas üleujutus tõotab kujuneda ka Emajõe ülemjooksul, alates selle algusest Rannu-Jõesuus kuini Kärevere sillani Tallinna-Tartu maanteel. See uputus hõlmab ka Põltsamaa ning Pedja jõgede alamjooksud.
Hea uudis on aga see, et Võrtsjärv ja Emajõgi uputavad peamiselt piirkondi, kus inimasustus puudub üldse või on väga hõre.
Sama kehtib ka Soomaa, Kasari delta ning Pärnu ja Võhandu jõe mõne piirkonna üsna kindlalt saabuva üleujutuse kohta.
Tartu linnaosad löögi all
Hoopis tõsisemad on lood Tartuga. Eesti suuruselt teises linnas on kaks linnaosa, mis ähvardavad Baltikumi Veneetsiaks muuta igal kevadel: Supilinn ning Vana-Ihaste.
Vana-Ihaste mõne hoonestusala olukord on niivõrd lootusetu, et seda ei üritatagi suurvee eest kaitsta. See linnaosa on välja kasvanud nõukogudeaegsetest aianduskooperatiividest, mille kruntidele püstitatud aiamajakesed on hiljem ümber ehitatud elumajadeks ning sellisena tagantjärele seadustatud. Mõnedki neist majadest asuvad isegi keskmisest kõrgveepiirist allpool.
“See on ala, mis kindlasti upub,” resümeerib Tartu linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak. “Maalehe lugeja ilmselt teab, et eestlane on üsna tark olnud juba sajandeid ja ehitanud maju kõrgematele kohtadele, küngastele. Nõukogude ajal see tarkus ilmselt kadus kuskile.”
Vana-Ihaste päästmine nõuaks suurejoonelise poldrisüsteemi rajamist looduskaitsealale ja tõenäoliselt kõne alla ei tule, jätkab Haak. Kuivematel aastaaegadel viivad vee Vana-Ihastest minema kraavid, kuid suurvee ajal toovad need vett hoopis juurde. Vee alla jäävates majades elab hinnanguliselt kuni sada inimest.
Supilinna kaitseks ehitati 1930. aastatel hädaabitööde korras kaldavall. Haak on veendunud, et see vall, mida on võimalik vajadusel kiiresti kõrgemaks ja kindlamaks kohendada, hoiab Emajõe vee Supilinnast eemal.
Supilinna põliseks hädaks on hoopis põhjaveest ning ülalinnast voogav vesi. Sama tamm, mis linnaosa Emajõe eest kaitseb, ei lase maa poolt tulnud veel jõkke jõuda. Nii tekibki lokaalne uputus.
“Vanadelt piltidelt võib näha, et Kartuli tänaval on saanud paadiga sõita, sest tänava keskmine lohk on lihtsalt niivõrd madal,” nendib Haak. Parimal juhul piirdub Supilinna uputus vee tungimisega kehvema hüdroisolatsiooniga keldritesse. Halvimal juhul tuleb linnavalitsusel hakata tänavatele laudteid ehitama, et inimesed liikuma pääseksid. Just nõnda toimiti 1999. aastal.
Kuid suurvesi võib pakkuda ebameeldivaid elamusi teistelegi Tartu linnaosadele. Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi kauaaegne dotsent Heiti Haldre ei välista, et kannatada saavad ka Kvissentali rajooni uued uhked eramud.
“Nad on suurvee piiri peale ehitatud,” sõnab Haldre. Kui Peipsi täitub Venemaal tulvavate vetega ning ajab Emajõe taseme kõrgeks, võib Kvissentali olukord muutuda kriitiliseks. “Uutes majades tuleb põrandale vesi, aga selles pole midagi erilist. Keldrit neil niikuinii ei ole,” lohutab Haldre. “Reini jõe äärde ehitataksegi maju niisuguse arvestusega, et alumise korruse võib jõgi üle ujutada, üleval saab aga ilusti edasi elada. Klaverit hoitakse ikka ülemisel korrusel.”
Linnavalitsuse esindaja Haak aga kinnitab, et Kvissental, Siili tänava elurajoon, Ropka tööstuspark, Hipodroomi kanti ehitatud uued majad ning teised uusarendused on rajatud piisavalt kindlustatud ja täidetud maapinnale ning on üleujutuse eest seega kaitstud.
Kümnendik Võrust likku
Ka Võru linna on suurvesi ajaloos korduvalt kiusanud. 1920. aastatel olid uputused nii tõsised, et 1930. aastate kriisi ajal kaevati linna piirile käsitsi Liitva kanal, mis juhib vett Vagula järvest otse Võhandu jõkke. Iga Tartu poolt saabuja sõidab Võrru sisenedes sellest kanalist üle.
Võru linna ohustab asjaolu, et kõrgustikelt laskuv sulavesi täidab Vagula ning Tamula järved, neist edasi aga ei suuda väikese languga Võhandu jõgi vett enam piisavalt ära kanda. Liitva kanal parandas olukorda tunduvalt, kuid ikkagi tabas linna üleujutus 1956. ja 1987. aastal.
“Võlsi piirkond oli üle ujutatud, Roosisaare silla piirkond, Kaare ja Heina tänava madalam ala,” loetleb Võru linnamajanduse osakonna juhataja Hegri Narusk.
Kõige hullemal juhul jääb vee alla 27 hektarit Võru territooriumist ehk kuni kümnendik linnast. Valdavalt on tegu eramajarajoonidega, kus elab kokku kuni paarsada inimest. Roosisaare piirkonnas võib vesi isegi tuppa tulla, enamasti aga piirdub vesi kõigest õuealade vallutamisega.
Naruski sõnul on linn uputuse vastu võidelnud kõrgete teetammide rajamisega ja truupregulaatorite ehitamisega. Kui uputus siiski tuleb, loodab Narusk, et linnal jääb piisavalt aega hättasattunud majapidamiste evakueerimise kavandamiseks.
Võru vetevalda uurinud projekteerimisbüroo Maa ja Vesi juhataja Tõnu Mugra aga märgib, et senised suuremad Võru uputused on sündinud mitte kevaditi, vaid hoopis suve teisel poolel, mil Võhandu säng on kinni kasvanud. Kevadise suurvee ajal on Võhandu säng puhas ning uputuse tulek eeldaks juhuste üsna halba kokkulangemist.
Kõige rohkem tüli võivad suurvee ajal tekitada hoopis väiksemad jõed, kraavid ja ojad, ütleb Arvo Järvet. Väikestele jõgedele kipuvad kiire jäämineku käigus tekkima jääummistused, mis tõstavad veetaset kiiresti kuni poolteist ja rohkem meetrit. Jää armastab koguneda sildade taha ja jõekäärudesse.
“Paisude omanikud ja hooldajad peavad hästi valvsad olema, et vesiväravad püsiksid lahti. Kui lumi hakkab sulama, võiks veetaset paisu taga pigem langetada või paisu täiesti avada, et ootamatut veetõusu ja paisu läbimurret ei juhtuks. Paisuvahid valvele!” rõhutab Järvet.
Ka Tõnu Mugra hoiatab: “Sisemaa suurveekahjustused, mis võivad ees seista, on tihti tingitud kas paisude mitteõigeaegsest avamisest või truupide kinnijäätumisest.”
Peipsi kosmiline veerohkus
Jää kuhjumisest tekkiv lokaalne uputus võib ohustada Vasknarvat. Peipsi järve enda veetase hakkab tõusma alles suurvee viimases faasis – see järv on lihtsalt nii hiiglaslik, et reageerib muutustele väga pika vinnaga, selgitab Järvet. Kui veetase lõpuks tõuseb, võib Peipsigi uputada oma madalamaid kaldaid.
Peipsi järv on lausa nii suur, et tema veetase sõltub sõna otseses mõttes ka taevatähtede seisust. Suurte välisplaneetide Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni omavahelisest asendist tingitud gravitatsioonivälja pidev muutumine kujundab Maa atmosfääri üldtsirkulatsiooni ning see omakorda avaldab mõju Peipsi veevarustusele, kirjutavad teadlased soliidses koguteoses “Peipsi”.
Saturn ja Uraan ulatuvad Peipsi veetaset tõstma või langetama lausa vahetult, nende summaarne kääne langeb hästi kokku Peipsi veetaseme ajaloolise muutumisega. Uus veerohke ajajärk Peipsi elus algab kosmilistel põhjustel just 2010. aastatel.
Metsa- ja maaomanikele hakkavad suurvee ajal tõsist peavalu valmistama ka koprapaisud. “Viimase kümne aastaga on meile ehitatud palju koprapaise, ojadel, väikejõgedel ja kraavidel leidub neid tuhandeid,” kirjeldab Järvet. “Nende paisude taha koguneb ujupraht, selle taha omakorda jää.
Suurvesi toob prahti ja risu kõvasti juurde, sest mitte kogu kobraste langetatud puumaterjal ei ole paisuehituseks ära kasutatud. Nõnda tekib voolutõke. Kui suurvesi koprapaisu läbi murrab, jääb risu ja sodi voolusängi ikkagi alles. Koprapaisud võivad tänavu olla tõeliseks nuhtluseks, maaomanikud peaksid sellele mõtlema.”
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi Hegne Lumpi andmetel lasti Eestis tunamullu 5631 kobrast. Jahimehed kütivad kopraid, kuid paisude lõhkumine jääb maaomanike ülesandeks. Kõige parem on kobraste kallale minna siiski maaomanike ja küttide ühistööna, soovitab Lump.
“On juhuseid, kus kahest kõrvuti paiknevast kinnistust on ühe omanik keelanud küttimise ja teine lubab seda, kuid koprapais on ehitatud just sellisesse kohta, kus maaomanik on küttimise keelanud. Ta ei luba ka paisu puutuda, sest temale see üleujutus ei tekitagi nii palju kahjustusi kui ta naabrile. Jahimees on siis täiesti võimetu aitama,” nentis Lump.
Kes suurveest kasu saab?
Kõrgveest lõikavad kõige rohkem kasu kalad. Neile on tähtis suurvee langusfaas, mil vesi on juba soojenenud ning kudemiseks paljudele liikidele kõige mõnusam. Kõrge veetaseme korral kestab suurvesi kauem ning kudemiseks jääb rohkem võimalusi, samuti pääsevad maimud mõne nädala pärast luha pealt jõkke tagasi. Madala suurvee korral jäävad nad tihtipeale kudemiskohta lõksu.
“Mida suurem ja kestvam üleujutus, seda parem kaladele,” resümeerib Järvet. “Seega võib mõne aasta pärast tulla hea haugiaasta – siis, kui tänavu elule saanud kalahakatised on parajad purikad.”
