Mis ühist on Tallinna vanalinnal ja sireli varjus mättakihi all lebavatel kividel?

Vastus: mõlemad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja. Vanalinn on auväärses seltskonnas teadagi miks, Lääne-Virumaa põõsaalune aga seepärast, et seal on Struve meridiaani Võivere otspunkti jäänus.

Täpsemalt öeldes on mättakihi alla jääv kivilasu teadusajalooline mälestusmärk: Võivere otspunkt oli üks neist paljudest abivahenditest, mille abil täpsustati omal ajal planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmise tulemusi ning täiendati maa- ja merekaarte.

Varsti 200 aastat möödas

Simuna–Võivere 4,5 km pikkune baasijoon mõõdeti välja septembris 1827 Avanduse ja Võivere mõisa tasastel väljadel.

Üks joone otspunkt Simuna lähistel on alles ning tähistatud peaaegu kahemeetrise graniitsambaga. Teine, Võivere otspunkt, arvati hävinud olevat, aga 2001. aastal leiti see üles.

Mis ja kustkohast leiti? Tuuleveski talu õuest, sireliheki keskelt, paarikümne sentimeetri paksuse mullakihi alt tuli välja lubjaseguga kaetud vundament mõõtmetega 204 x 204 cm. Vundamendil asetses sisse puuritud tsentriauguga graniitkivi.

Taas leitud otspunkt tegi kiire tähelennu. 2002. aastal kaevati vundament lahti, jäädvustati mitmel moel ja aeti uuesti kinni. 15. juulil 2005 arvati see paik aga koos Simuna otspunktiga Struve meridiaankaare koosseisus juba UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.

Põhjusi, miks asi nii lihtsalt käis, on kaks. Esiteks on tegu harvaesineva tehnoloogilist laadi ning teiseks väga rahvusvahelise mälestusmärgiga. Nimelt läbib see rohkem kui 2800 kilomeetri pikkune meridiaan kümmet praegust riiki.

Pärandisse on arvatud 34 punkti: 4 Norras, 4 Rootsis, 6 Soomes, 3 Eestis (lisaks Võiverele ja Simunale Tartu Tähetorn), 2 Lätis, 3 Leedus, 5 Valgevenes, 1 Moldovas ja 4 Ukrainas.

Mõned kivid murul

Meridiaankaare punktid on tähistatud väga erinevalt. Võivere punkti omapära on see, et ta on tähistatud lihtsalt ühe paekiviga mullal – et UNESCO pärandit oleks põõsa alt parem üles leida.

On teadmata, mida arvaksid niisugusest praktilisest suhtumisest maailmapärandi komitee liikmed, kes hiljaaegu arvasid ülemaailmsest nimekirjast välja Dresdeni linna – põhjuseks uue silla ehitamine üle Elbe jõe.

Samas võidakse Eesti poolt kinnitada, et Võivere otspunktiga tegeldakse. Väike-Maarja vallavalitsus tellis OÜ-lt Vana Tallinn projekti.

Möödunud aastal valminud projektis on ära toodud ka vajalikud tööd: heki eemaldamine, vundamendi väljakaevamine, parandamine ning tekstiga tsentrimärgi paigaldamine.

Kui vundament aga lagunemise märke peaks näitama, tuleks paigaldada kerge ühepoolse kaldega või teise variandi kohaselt püramiidja kujuga tahvel värvitud teraspostidel.

Praegu tuleb aga tõdeda, et mälestis on endiselt maapõues ning selle leidmiseks peab täpselt teadma, kus ta paikneb, ja teiseks pererahvalt luba küsima. Nimelt asub otspunkt Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo õues.

Pererahvas on lahke

Õnneks on Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo lahked inimesed. Pealegi on otspunkti eksponeerimise projekt koostatud nende ettepanekuid ja soove arvestades.

“Kunagi, kui ka otspunkti kõrval asuv veski ja selle ümbrus korras on, peaksid need kenasti teineteist täiendama,” hindab Viiksaar. Iseasi, kui rahulik siis pererahva elu olema saab.

Praegu on Võiveres aga rahulik. Maailmapärandi osa puhkab mulla all ning huvilisi väga palju ligi ei astu. Käivad põhiliselt välismaalased ning asjaga kursis olevad inimesed. “Seitsmel-kaheksal korral aastas võime me oma aias kohata ka turiste,” räägib Viiksaar. “Nädal tagasi oli siin näiteks bussitäis rahvast Slovakkiast.”

Mida aga Harjo ja Viiksaar pärandihuvilistele turistidele näitavad? “Välismaalastele on väga keeruline selgeks teha, et siin ei ole midagi hetkel näidata,” tunnistab Viiksaar. “Kui, siis ainult paekivi sirelipõõsa all.”

Mida toob tulevik?

Millal Võivere otspunkt huvilistele nähtavaks ja leitavaks saab, pole teada. Maa-amet kui Struve meridiaanikaare eest vastutaja on aegamööda kaare punkte tähistanud, Võiveres aga veel tegudeni jõutud pole.

“Kahjuks ei oska ma öelda, millal ehitustööd algavad,” tõdeb maa-ameti juhtkonna nõuniku kt Andres Põld, viidates, et muinsuskaitse kooskõlastuse on tööde projekt saanud.

Väike-Maarja valla turisminõunik Ellu Moisa teab, et suuresti kohalikul algatusel sündinud projektile on võetud ka hinnapakkumised, aga vallal pole muutunud majandusoludes töödeks raha. Ka mitte kümneprotsendise omaosaluse tarvis, mis oleks toetusraha küsimise eelduseks, kinnitab Moisa.


Struve meridiaankaar

- Sai nime Friedrich Georg Wilhelm Struve, saksa päritolu vene astronoomi ja geodeedi järgi, kelle eestvõtmisel mõõdeti Põhja-Jäämerest Doonau jõeni kulgeva meridiaankaare pikkus.

- Mõõtmise tulemusi sai kasutada nii Maa kuju ja mõõtmete arvutamiseks kui ka täpsemate kaartide tegemiseks.

- Kaare pikkus oli 2822 kilomeetrit. See koosnes 258 kolmnurgast ja 265 põhipunktist ning selle rajamine võttis aastakümneid.

- Enamik selle nn triangulatsiooniahela punkte on Eesti looduses tähistamata, kasutusel olid aga ka Tartu Tähetorni kuppel, mitmed kirikutornid, mäed ja künkad.

- Kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja.