Segaduse vältimiseks tuleb lepingus täpselt fikseerida, kas üürilevõtja tasub ainult kommunaalkulud või ka kõik ülejäänud kõrvalkulud – viimaste puhul on vaja need lepingus eraldi üles loetleda.

Kontrolli korteri kõrvalkulusid

Võlaõigusseaduse § 292 sätestab, et kõrvalkuluna võetakse arvesse sellist kulu, mis on otseselt seotud üüritava asja kasutamisega. Kommunaalkuludeks loetakse tavapraktikas ühistu esitatud igakuist arvet kommunaalteenuste eest, ent nende tasumise korra peavad üürnik ja üürileandja üürilepingus kokku leppima.

Üürnik peab tasuma vaid isiklikuks tarbeks kasutatud kommunaalteenuste – näiteks vee, elektri, kütte, side, lifti kasutamise ja prügiveo eest.

Ühistu võetud kohustused ja laenud, haljasala korrashoid, hoone remontimise ning muud taolised kulud peaksid jääma üürileandja kanda.

Võlaõigusseaduses on sätestatud, et ka eluruumi remont on üürileandja kohustus. Kui lepingus on kirjas, et remondikulud peab kandma üürnik, siis selline üürniku kahjuks sõlmitud kokkulepe on seadusega vastuolus.

Kes peab korterit remontima?

Remondikohustuse saab panna üürnikule juhul, kui lepitakse kokku remondikulutuste hüvitamises (näiteks üürileandja alandab selle võrra üürihinda või hüvitab tehtud kulutused üürnikule järelmaksetega).

Kui lepingu järgi peab üürnik kandma ka kulud, mida ei saa pidada kõrvalkuludeks (näiteks tasuma üürileandja võetud eluasemelaenu makseid), tuleb vastav punkt lepingus lugeda üürilevõtjat kahjustavaks ning seega ka tühiseks.

Üürilepingu sõlmimisel peavad nii üürileandja kui ka üürnik olema teadlikud oma kohustustest üüritava pinna korrashoidmisel. Üürnikul on kohustus eluaset heaperemehelikult vallata ning üürileandja peab tagama eluruumi kasutamiskõlblikkuse ja vastavuse üürilepingus sätestatud tingimustele.

Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus (näiteks niiskuskahju, hallitavad laed, küttesüsteemi rike jmt), mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea omal kulul kõrvaldama (v.a juhul, kui selliste puuduste kõrvaldamine on lepingus kokku lepitud üürniku kohustusena), või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, on võlaõigusseaduse § 278 alusel üürnikul õigus nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist, tekkinud kahju hüvitamist.

Samuti on õigus nõuda sel juhul üüri alandamist või hoiustamist (vastavalt VÕS § 296 ja § 298 sätestatud tingimustele) ning kolmanda isikuga õigusliku vaidluse ülevõtmist.

Õigus üürileping üles öelda

Samuti on üürnikul õigus üürileping enneaegselt erakorraliselt üles öelda, kui ta ei saa üürileandjast tuleneval põhjusel üüritud asja kasutada – näiteks kui eluase on muutunud elamiskõlbmatuks või esineb elektri-, kütte- või veesüsteemi rikkeid ning neid ei ole kõrvaldatud.

Üürilepingu sõlmimisel tuleb üüritava pinna ja sellel paikneva vara seisukord võimalikult täpselt fikseerida. Tavapraktikas sõlmitakse eluruumi üürimisel nn vara üleandmise-vastuvõtmise akt, kus kirjeldatakse kogu vara seisukord täpselt ära. Sel juhul saab üürileandja nõuda üürnikult rikutud või hävitatud vara hüvitamist, üürnik aga vältida olukorda, kus üürileandja nõuab talt selliste kahjude hüvitamist, mis olid eluruumis juba enne selle üürile võtmist ning mida pole põhjustanud üürnik.

On aga loomulik, et vara kasutades kulub. Selle eest üürnikult kahjutasu või koguni vara asendamist nõuda on ebamõistlik.