Vabatahtlike merepäästjate read täienevad

Alates juunist on vabatahtlikel merepäästjatel võimalus sõlmida politsei- ja piirivalveametiga leping, millega sätestatakse koostöö ja rahastamise põhimõtted.

Lepingu, mille alusel päästetööde kulud hiljem hüvitatakse, on sõlminud kümme Päästeliidu ning kolm Eesti Vabatahtlikku Mere- ja Järvepääste Ühingusse kuuluvat üksust. 

Hea tahte lepingu, millega näidatakse valmisolekut panustada mereturvalisuse tagamisse aega ja vahendeid, on sõlminud aga 11 Päästeliidu ning kaks Eesti Vabatahtlikku Mere- ja Järvepääste Ühingusse kuuluvat üksust. Ligi 40 inimest on läbinud I ja II astme merepääste koolituse. Päästeliidu juhatuse esimees Kaido Taberland ütleb, et tegelikult on merepäästevõimekusega üksusi rohkem. Päästeliit seisab neist 20 eest. 

Vabatahtlike ühingute ja nende ressursside andmed on nähtavad kõigile turvalisust tagavatele riigistruktuuridele, ennekõike Merevalvekeskusele. Kergesti hallatav andmebaas, mis seda võimaldab, kannab nime SAREST ja on välja töötatud Päästeliidu vahenditega. 

Vabatahtlike olulisust näitab see, et üha enam võetakse nendega otse ühendust ning järjest enam on üksusi, kes on valmis kiiresti merele minema. 

Varapäästega saavadki tegelda vaid vabatahtlikud. Samas on vabatahtlikel osutunud hiljem keeruliseks tehtud töö eest raha kätte saada.

"Parem oleks, kui riik hüvitaks vabatahtlikele kulud ja tegeleks raha küsimisega abi vajanutelt ise," leiab Taberland. Probleemi juured on merel abistamise kulukuses, isegi kütuse toomine võib minna üsna kalliks.

Taberlandi sõnul aitaks suuresti, kui oleks võimalik liituda soomlaste nn trossisüsteemiga. "Inimesed maksavad 60 eurot aastas, selle eest on neile tagatud tasuta abi, mis kaetakse kogunenud liikmemaksudest. Kuna Eestis seda süsteemi pole ja soomlased seda ei tea, peavad nad meie hindasid ülikõrgeks."

Kui vabatahtlikkus maapäästes on juba pikem tava, siis merepääste alles kujuneb ja otsib oma teed. Nii on nõuded siin esialgu üsna hägused ning mitmed ühingud alles ootavad, kuidas lepinguline koostöö riigiga sujuma hakkab. Liigset vastutust võtma ei kiirustata, kuid abi ollakse valmis andma.

Taberlandi sõnul on ilmne, et merepäästes loodab riik üha enam vabatahtlike peale. "Samas riigi tuge me oma selja taga ei tunne," möönab ta. 

"Sõnades küll vabatahtlikke tunnustatakse ja neid tahetakse, kuid siiani pole selleks tegevuseks raha leitud."

Taberlandi sõnul on siht, et kogu Eesti rannikuala oleks vabatahtlikega kaetud. 

"Mina soovitan küll inimestel vabatahtliku merepäästega liituda," lausub ta.

 "See on meie merekultuuri üks osa, tore ja emotsionaalselt laadiv tegevus, mis muudab ka meie meresõidu ohutumaks."