Väike naine laskis suure karu

“Mina kaalun 50 kilo, karu kaalus 200,”
kirjeldab metsaoti lasknud noor naine.

Viljandi Paalalinna kooli bioloogia-, keemia- ja loodusõpetuse õpetaja Virgi Plaks hulkus möödunud laupäeva õhtul hämarduva metsa vahel koos isaga. “Mõtlesin, et äkki saan soku lasta,” jutustab ta.

Kilomeeter eemal asus vana mahajäetud maja mõne õunapuuga. Naine otsustas sinna sammuda. Et äkki on seal karu liikunud.

Kuid mesikäpad aias viibinud polnud, kõik puud olid terved ja õunu täis. Nii hakkas ta tagasi jalutama. Juba hämardus, kell oli pool üheksa.

Kuule, karu on!

Äkki nägi ta tee peal midagi tumedat. “Tõstsin püssi, läbi optika nägin, et karu tuleb.”

Olukord nõudis rahulikku tegutsemist. “Kuule, karu on!” ütles Virgi isale saatjas.

Isa oli kilomeetri kaugusel, ühes mahajäetud õunaaias. Ning tundus samuti rahu ise. “Viljandi maakonna karu on laskmata,” ütles ta tütrele. “Lase, ma registreerin kohe jahi ära.”

Virgi ei lasknud seda endale rohkem öelda. “Mul on kogu aeg olnud tahtmine karu lasta,” tunnistab seitse aastat jahimehena tegutsenud naine. “Nüüd jalutab ta mulle ise sülle!”

Tõesti, suur loom jalutas mööda sihti Virgi poole.

Kolmekümne meetri pealt vajutas naine päästikule. “Pärast seda ta natuke rabeles ja tegi koledat häält,” jutustab laskja. “Sinnasamasse õnneks ka ilusasti vajus.”

Siiski tundis Virgi pisut hirmugi.

“Rabelemisega nihkus ta natuke veel minu suunas. Kuid püss oli valmis, et kui ta kallale tulnuks, olnuks võimalik lasta.”

Aga võimalus põgeneda? Selles paigas kasvas paari meetri kõrgune võsa, suuri puid läheduses ei olnud. “Kui loom oleks rünnanud, poleks olnud seal kuskile põgeneda.”

Laskmine lausa geenides

Virgi lasust langes noor 3−4aastane isakaru.

“Ta oli minust 150 kilo raskem,” nendib Plaks. “Mina kaalun 50 kilo, karu kaalus 200.” Loom oli 1.86 pikk, turja kõrgus 81 cm.

Lastud metsaelaniku saatus on selge. Jahiselts müüb liha kokkuostjatele. Saadud raha eest makstakse liikmemaksud, ostetakse loomadele süüa ja põtradele soola. “See raha läheb uuesti loodusesse tagasi,” kinnitab Virgi.

Kasukat naine endale nahast ei tee. See on nii väärtuslik trofee, et läheb seina peale. Kuid kõigepealt tuleb nahk puhastada ja soolata.

Küll aga loodab ta teistki trofeed – medali peaks lastud looma eest küll saama. “Kui 150kilosed karud on medali saanud, siis 200ne peaks kindlasti saama.” Kas pronks- või hõbemedal, ei oska kütt veel öelda.

Virgi Plaks kuulub n-ö jahimeeste klanni. Jahimees on isa, jahimees oli ka vanaisa. “Meil on seda geeni edasi antud,” naerab Virgi.

Kuid peres on ta esimene naisterahvas, kes püssiga metsas käib. Samas kinnitab, et tema sõpruskonnas on palju jahinaisi.

“Hunti ja ilvest ei ole veel kahjuks lasta õnnestunud,” kahetseb karukütt. “Aga kunagi ma ikka lasen. Tahtmine mul igatahes on.”