Vald võitleb surmaaukudega
Vilaski tuumaraketibaasi juhtimiskeskus Valga lähedal jätab mulje, nagu oleks teda ameeriklaste raketirünnak tabanud. Segipaisatud pinnas, varemed, terasarmatuuri murtud otsad, mustendavad tunnelisuud. Vene ajal asus siin Eesti ainus maa-alune tuumaraketibaas.
Maasügavusse peidetud betoonist šahtides ootasid oma tundi Londonile, Bonnile ja Pariisile sihitud raketid R12u. Igaüks 22 meetrit pikk ja 42 tonni raske, igaühe otsas 1,6 tonni raskune tuumalõhkepea. Selle megatonnisest ehk miljoni tonni trotüüli suurusest lõhkevõimsusest piisanuks mis tahes linna hävitamiseks.
Tõele au andes tuleb tunnistada, et Vilaski tuumaraketibaasile ei andnud surmahoopi mitte ameeriklased, vaid Eesti oma mehed.
Aukude sügavus on 37 meetrit
Paar aastat tagasi katsid nelja šahti terasrelssidele asetatud betoonist mütsid. Nüüdseks on need kadunud ja juhtimiskeskust piiravad neli hirmuäratavat auku. Iga augu läbimõõt on seitse, sügavus aga 37 meetrit.
See on peaaegu sama palju kui Pika Hermanni torn Toompeal, ainult et suunaga maa sisse. Ei mingeid barjääre, ei mingeid hoiatavaid silte.
Neli sügavat auku lihtsalt ootavad oma ohvreid. Pole vahet, kes nad on – loomad või inimesed. Ainus asi, mis ärevaks teeb, on kummaline kaja, mis augule lähenedes tekib.
“Vallal ei ole nii palju jõudu, et panna sinna keegi kogu aeg valvama,” tunnistab Tõlliste vallavanem Madis Gross, rääkides, et tema põhitegevus igal laupäeva hommikul kell kümme on Vilaskisse sõita. “Käime ka lõuna ajal, käime õhtul, käime hommikul valvamas.”
Põhjus, miks tööga niigi hõivatud vallavanem ja Valgamaa omavalitsusliidu esimees lisaks veel ka raketibaasi valvurina tegutseb, on lihtne: ta ei taha, et keegi tema vallas haigutavatesse aukudesse surnuks kukub.
Valga metsaülem Risto Sepp suhtub juttu aukude valvamisest skeptiliselt. “Kui vallavanem nii ütleb, on see tema südametunnistuse asi. Aga ma ei usu seda.”
Rahvusvaheline mees
Vilaski tuumaraketibaasi hooned kuuluvad metalliärimees Tõnu Leppikule. Pärast Vene sõjaväelaste lahkumist läksid hooned Laatre sovhoosi bilanssi. 9. septembril 1993 loovutas direktor Martin Maask need “natuuras tööosakute kompenseerimiseks 15 000 krooni ulatuses” Heiki Drenchovile. Too omakorda müüs hooned juba sama aasta 12. oktoobril Tõnu Leppikule.
Vallavanema sõnul on tegu rahvusvahelise haardega metalliärimehega. “Kaheksakümnendate lõpus hakkas ta Venemaaga semmima,” teab Gross. “Eesti oli siis veel ainuke aken, kustkaudu Vene metall ja nafta lääne poole liikusid. Seda läks siit ešelonide viisi Saksamaale.”
Grossi sõnul pani Leppik just metalliga oma rikkusele aluse.
Vallavanema sõnul on häda selles, et Leppik pole Viluski raketibaasi hooneid siiani seadustanud. “Need peaksid ehitusregistris arvel olema,” tõdeb Tõlliste vallavanem.
Kuigi vallavanem on Leppiku raketibaasi hoonete omandiõigust tõendavaid dokumente küll näinud, pole omanik neid ametlikult vallale andnud.
“Kaval poiss, mängib seaduseaukude vahel. Kuskilt kallale ei hakka. Ei taha temaga tegelda ei keskkonnainspektsioon, ei politsei, ei maavalitsus,” räägib Madis Gross.
Šahtidest metalli otsimas?
Paar aastat tagasi kirjutas ajaleht Valgamaalane, et Tõnu Leppik kavatseb raketibaasi ekstreemturismi keskuse rajada. Rahvas saaks kunagist salajast objekti uurida, alpinistid aga šahtiseintel ronimist treenida.
Tõlliste vallavanem turismikeskuse juttu ei usu. “Ma ütlesin talle, et Euroopa Liidu struktuurifondides on raha turismi eesmärgil endiste sõjaväeosade taastamiseks,” meenutab vallavanem ainsat aastatetagust kohtumist Tõnu Leppikuga.
“Mind see ei huvita, ütles ta,” mäletab vallavanem, kelle oletusel otsib Leppik raketišahtide põhjast mingit kallist metalli. “Koobaltit vist.”
Turismijuttu ei usu ka Valga metsaülem Risto Sepp. “See on pigem tähelepanu kõrvalejuhtimine.”
Ka metsaülem räägib šahtipõhjas leiduvast väärismetallist.
Läinud nädalal, kui Maaleht avatud šahtide vastu huvi tundis, teatas vallavanem, et kavatseb nüüd surmaaukude omanikku hirmutama hakata. Kui mees šahte kiiremas korras ei sulge, saadab vald buldooseri peale ja lükkab augud ise kinni.
Selleks peab aga šahtide omanik ettekirjutuse kätte saama. Ent rahvusvahelise haardega metalliärimehe tabamine on Grossi sõnul sama raske nagu tuule püüdmine väljal.
Kuigi vallavanem on välja nuuskinud, et Leppikul on korter Valgas, pole tal senimaani õnnestunud teda sealt tabada. Sama kinnitab Vilaski raketibaasist hulga artikleid kirjutanud Valgamaalase reporter Taimi Käos.
“Nüüd mõtlesime kavala skeemi välja, kuidas talle kiri allkirja vastu kätte anda,” teatas otsustavust täis vallavanem reedel Maalehele. “Ametiasjade ajamisel peab hakkama kavalust kasutama.”
Vastas esimesele kõnele
“Mis kavalus see oli?” imestab Tõnu Leppik, vastates juba esimesele Maalehele kõnele. “Kavalus oli võib-olla see, et mulle helistada.”
Leppiku sõnul sai ta valla ettekirjutuse laupäeval kätte ja lubab surmaaugud 30. jaanuariks sulgeda. See oli esimene ettekirjutus viimase kahe aasta jooksul.
Leppiku jutt pöörab ametnike jutu lausa pea peale.
Esiteks: juhtimiskeskuse hooneid pole mees seepärast seadustanud, et viibis 16 aastat Eestist eemal.
Teiseks: raketibaasis olev metall, liiati veel haruldased metallid, teda ei huvita.
Küll aga huvitavat need tema sõnul üht pangatöötajat, kellega Leppik oli kolm nädalat tagasi vastava lepingu sõlminud. “Tema lootis, et seal on haruldased metallid. Ütlesin talle: kui sa arvad, et seal midagi on, võta välja ja pane šahtile kaaned peale,” jutustab Leppik ja naerab: “Mees on omadega orki läinud. Ei ole seal mingisuguseid metalle.”
Kolmandaks. Tõnu Leppiku sõnul pole ta šahtidesse mingit ronimisseina plaaninud.
Valmis on hoopis spordikeskuse eskiisprojekt. “Plaan on teha süvaujujate bassein, kus akvalangistid saaksid sukeldumist harjutada.”
Leppiku sõnul on praegu teadaolevalt kõige sügavam bassein 32 meetri sügavune. “Seal saaks teha 37meetrise.“
