Valgetähe teenetemärgi kavalerid Hendrik Toompere ja Mait Malmsten täna Maalehes!


Valgetähe teenetemärgi kavalerid Hendrik Toompere ja Mait Malmsten täna Maalehes!
Erakogu

President Ilves tunnustas tänavu Valgetähe teenetemärgiga lavastaja ja näitleja Hendrik Toomperet ning teatri- ja filminäitleja Mait Malmsteni Eesti Draamateatrist; mõlemast on ka tänases Maalehes juttu.

Artiklis "Teatris peituvad kunstiaarded" ütleb lavastaja Hendrik Toompere endal kodus olevat kolm maali, mis inspireeritud tema lavastustest ja talle kingitud. Viimane näiteks tema lavastusest “Vennad Karamazovid”. “Aga mul on kodus ka valge maal lavastusest “Kunst”. Selle tegi Raoul Kurwitz ja see kujutab suusatajat, kes läbistab ruumi ja siis kaob. Sinna on üle saja korra Ulfsak, Lutsepp ja Kark suusataja joonistanud ja siis on see ära pestud,” räägib Toompere.

Ta toob ka ühe põneva koopia näite oma lavastajatööst. Lavastuses “Sürrealistid” oli seinal XVII sajandi Hollandi maalikunstniku Jan Vermeer van Delfti maal “Pitsinõeluja”. “See oli meil seepärast, et Salvador Dali pidas seda maali väga tähtsaks. Umbes nii, et ülierootiline maal, kus nõela otsa on kogunenud tohutu erootiline pinge. Sürr seletus,” naerab Hendrik, kelle kodu see koopia nüüd kaunistab.

Artiklis "Teatrielamus: Fenomenaalne “Fenomen”" kirjeldab Margus Mikomägi Mait Malmsteni järgmiselt: Näitleja Mait Malmsten lõpetas lavakooli 1994. Samal aastal sai ta Eesti publikule tuttavaks, sest linastus telesari “Wikmani poisid”, kus noor näitleja mängis üht peaosa, Jaak Sirkelit. Eesti Draamateatri näitleja Mait Malmsten on oma koduteatris nende aastate jooksul mänginud 59 lavastuses. Lisaks filmid, telelavastused, seriaalid ja rollid teistes Eesti teatrites.

Seotud lood:

2012. aastal küsisin Mait Malmstenilt: “Ma kujutan ette, et näitleja elu elades – hommikul teatrisse, öösel koju, ja nii iga päev, ei pruugi uskuda, et kusagil naabertänavas ollakse vägivaldne?” Mait mõtles ja vastas: (Pikk paus) “Vaata… (Pikk naer) Tee peal juhtub asju.” Jah, juhtub, saan täna vaid kinnitada.

On ikka õnnelik juhtumine, kui näitleja, kes on otsustanud ja oskab laval olla keegi teine, elada teisi elusid – moonduda –, saab oma teel kokku seitse aastat kirjutatud tekstiga, mis ka esseena on tipptekst.