Välisriigist värvatud töötajad aitavad nii mõnelgi ettevõttel elus püsida
Kõige enam vaevlevad praegu tööjõunäljas töötleva tööstuse, näiteks elektroonikatööstuse ettevõtted, kelle tootmine põhineb tööjõumahukal tootmisel, selle protsessi ei annagi teab mis rohkem automatiseerida või siis on õigel ajal investeeringud robotite ja automaatliinide soetamiseks tegemata jäetud.
Palgakäärid naabritega vähenevad
Peamiselt Baltimaades, aga ka Soomes ja Poolas töötajate värbamise ja renditööjõu vahendamisega tegeleva OÜ Finesta juhataja Martin Mägi märgib, et tänapäeval on palgatasemed Eesti ja naaberriikide vahe ühtlustunud — meie jõuame sellega tasapisi järgi Põhjamaadele ning lõunapoolsed riigid jõuavad järele meile. Aga palgad kerkivad kõikjal. Näiteks Swedbanki viimane uuring näitab, et Eesti töötlevas tööstuses valitseb juba mitu viimast aastat 6–8% suurune palgatõus aastas.
Eriti suur põud valitseb spetsialistide kasvulavas, neid on juba keeruline ka piiri tagant leida, näiteks Eestist Soome, sest spetsialist suvatseb niivõrd kardinaalselt töökohta vahetada vaid juhul, kui palk on vähemalt 30% kõrgem, toppspetsialisti puhul peaks talle piiri taga aga juba poole suuremat palka pakutama.
Lihtne näide — kui Taanis teenib korralik automaaler 3500 eurot brutopalgana, kui sellest elamiskulud maha arvestada jääb talle laias laastus 2000 eurot kätte. Samas — väga hea automaaler teenib ka Eestis 2000 eurot netopalgana. Vahe on minimaalne ja selle tõttu ei hakka veel keegi isegi mitte töökohta, ammugi elukohariiki vahetama.
Samalaadne näide — kui keevitaja teenib Eestis 10–11 €/h ja Soomes 13–15 €/h, siis miks ta peaks selle suhteliselt tühise vahe pärast kogu oma elukorraldust muutma, seda enam, et Soome minnes kasvavad suure tõenäosusega ka elamiskulud.
Piiritagune töötaja teenib hästi
Finesta ei ole esialgu veel kuigi agar piiri tagant renditöötajate maaletoomisel, ettevõtte 800 renditöötaja seast on umbes 90% eestimaalased. Ja need, kes tulevad väljaspoolt Eestit, on värbamisfirma jaoks viimane õlekõrs, sest väikesest Eestist pole lihtsalt nõutavate erialade ja oskustega tööjõudu võtta. See aga ei tähenda Martin Mägi sõnul seda, nagu eelistaks tööandjad välistööjõudu kasutada selle odavuse pärast — üldjuhul on põhjus just kohapealses tööjõupõuas.
„Jah, praegu veel on näiteks Ukrainast tulev tööjõud odavam, aga mitte enam nii must-valgelt odavam, kui veel aasta-kaks tagasi. See pole enam nii lihtne — esiteks peab talle maksma keskmist palka, teiseks on tal siin ju ka kusagil elada vaja, maksud tuleb maksta,” loetleb Martin Mägi võõrtööjõu seadusekuuleka palkamisega seotud kulusid.
Mägi ütleb, et Eestis on kätte jõudnud aeg, kus n-ö masstööks, kus palgatase madal, ei leia enam kohapealt inimesi. Neid tuleb tuua piiri tagant, ka Euroopa Liidu piiride tagant. Samas rahustab Mägi neid, kes arvavad, et nõnda tuuakse Eestisse massiliselt sisserändajaid.
Valdavalt viibivad siia tööle siirdunud välismaalased Eestis aastase elamis- ja tööloaga, neid, kes saavad viie aasta pikkuse loa on aastas keskeltläbi 1300 inimest, vastavalt kehtestatud kvoodile, mis on 0,01% elanikkonnast ühe aasta jooksul.
„Ennekõike on renditööjõu kasutamine viimastel aastatel hoogustunud tootmisega tegelevates ettevõtetes,” märgib Mägi. „Sageli ei teata väga pikalt ette tootmismahtusid, niisama töötajaid palgal hoida oleks aga mõttetu ja nii saabki tellimuste saabudes palgata renditööjõudu ja tööjõukulu optimeerida, kasutades töötajaid vaid siis, kui neile on täit rakendust pakkuda.”
Renditööjõud tööstuse päästerõngaks
Nõnda ongi üldine praktika välja kujundnud nii, et renditööjõu palkamise lepingud tehakse tähtajatud, perioodiks, kui ettevõttes on tavalisest suurem tööjõuvajadus. Ja rentida võib igasuguse taseme ja oskustega töötajaid, alates tippspetsialistidest ja juhtidest, lõoetades koristajate ja laadijatega.
Martin Mägi kinnitab, et Eesti odava tööjõu muutumine üha kallimaks tööjõuks on tegelikult suur murekoht ja probleem välisinvesteeringute tulekule Eestisse, mis varem oli siinmail tootmise alustamise või siinsetelt ettevõtetelt allhanke tellimise üks põhilisi argumente. Ja vähe sellest, et ei tule uusi investeeringuid — siin aastaid tegutsenud firmad on hakanud tootmist koomale tõmbama või mõne tehase sootuks sulgenud.
„Selles osas on lähiajal tulemas veel suuri koondamisi,” hoiatab Mägi. „Kui tööjõudu pole või kui see muutub ülemäära kalliks, siis nullib see ära ka sellised Eesti eelised nagu logistiliselt soodne asukoht ja lähedus Põhjamaadele, avatus merele, raudteevõrgu olemasolu jmt.”
