Väljapressimine lumisel metsateel
Ühel päeval potsatas toimetuse postkasti ärevaks tegev kiri.
“Läksime oma metsast taluhoonete taastamiseks palke tooma,” kirjutas Tallinnas elav Elgi-Maret Smagar. “Metsa keerava tee ääres oli keelumärk. Mõtlesin, et naljakas – talvel pakasega, kui maa on külmunud, selline märk, ja sõitsin rahulikult edasi.
Koormaga tagasi tulles märkasin teega risti seisvat veoautot.
Mingi onkel tuli meie juurde. “See on eratee, teil pole õigust minu erateel sõita. Te peate mulle omavolilise sisenemise eest maksma 5000 krooni.”
Helistasin politseisse, kurtsin, et olen väljapressija küüsis. Konstaabel kuulas mu jutu ära ja ütles, et see on eratee. Eraomanik võib teha, mida tahab. “Leppige omavahel kokku,” ja lõpetas kõne.
Seejärel loovutasin väljapressijale nõutud summa ja võisime edasi sõita.
Järgmisel päeval kordus sama lugu.
Keeldusin maksmast. Seepeale ütles pätt: “Siis lasen tee üles kaevata! Mul on kopamees ootamas, vaja ainult helistada.”
Loovutasin pätile veel 2000 krooni ja ütlesin: “Rohkem sa, raisk, ei saa. Mul lihtsalt pole enam raha!”.”
Palju kuningriike
Selleks et Elgi-Maret Smagar oma Jõgevamaal Torma vallas Reastvere külas asuva tillukese 3,6 hektari suuruse metsatükini jõuaks, peab ta suurelt teelt ära pöörates tervelt kaheksa “kuningriiki” läbima.
Esimese nimi on Hundisilma, teisel Koopa, kolmandal Kärsaka, neljandal Niidu. Edasi tulevad Jõe, Taisi, Georgi ja Otsa kinnistud. Alles pärast seda on Elgi-Maret Smagar oma talu metsas.
Juba aastaid on Smagar oma isatalu taastamisega tegelnud. Esmalt vedas oma kulul elektri sisse, siis rajas puurkaevu. Ehitas tee, raius võsa.
Sel talvel asus viimaks metsa tegema, et talu ülesehitamiseks oma metsast kuusepalke saada. Pealinlasena palus ta metsakonsulendil leida usaldusväärne inimene, kes metsa maha võtaks ja välja veaks. Konsulent soovitas Lemeksi-nimelist metsafirmat.
“Mina ei ole sellise asjaga enne kokku sattunud,” tunnistab Smagari metsas töid juhtinud ASi Lemeks Jõgeva juhataja Margus Meldo. 2000 krooni pluss käibemaks tuli maksta metsatee lõigu kasutamise eest. Sellele lisandus 5000 krooni tagatisraha.
Tagatisraha tähendab seda, et kui töö on lõpetatud, peaks maksja selle tagasi saama. Kokku tuli linnanaisel metsatee kasutamise eest maksta 8400 krooni.
Jõgevamaa metsakonsulendile Ain Malmile tundub asi halenaljakas. Esiteks hämmastab Malmi, et tagatisraha tee lõhkumise eest hakati küsima siis, kui maa on külmunud.
Teiseks on metsakonsulendi arvates naljakas, kui kohaliku maaparandusühistu üks liige hakkab teiselt raha sisse nõudma. Nii Elgi-Maret Smagar kui talt raha nõudnud Andras Kaasik kuuluvad Jõe maaparandusühistusse.
“Sellest ma küll aru ei saa, kui üks ühenduse liige hakkab teisele tünga tegema,” tunnistab Malm. “Tormata kohale ja hakata lolli mängima.”
Samas näeb metsakonsulent võimalust, et pealinna proua võis jääda kahe metsafirma – Lemeksi ja Folie – omavaheliste suhete klaarimisel hammasrataste vahele.
“Folie on nende metsade kuningas,” naerab Malm ja oletab, et kuningale võib-olla ei meeldinud, et võõras tema valdustes toimetab.
Mina ei ole väljapressija
Mees, keda Elgi-Maret Smagar pätiks ja väljapressijaks kutsub, on metsaärimees Andras Kaasik.
Tõsi, kui riigiprokuratuuri ja konkurentsiametit uskuda, on juba tuleval esmaspäeval kohtu ette astuv Kaasik Eesti kõigi aegade suurima kartellikuriteo võtmeisik.
Ühes Kaasikuga on kohtu all veel viis eraisikut ja üheksa metsaveofirmat, kelle hulka kuulub ka Folie MP AS.
Kahtlustuse järgi leppisid metsaveofirmad 2008. aasta suvel 1,7 miljardi krooni suuruse Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) riigihanke juures omavahel kokku, mille tulemusena sai riik 41 miljoni krooniga vastu pükse.
Kaasiku metsafirma Folie MP AS on Torma valla suurim era-metsaomanik. Folie kontrolli all on ligi 4000 hektarit metsa ning enamik metsateid.
“See on kõige suurem kontsentratsioon Eestis üldse, mis on ühel ettevõttel ühe omavalitsuse territooriumil,” teatab Kaasik, uhkusenoot hääles.
“Kuna me omame Torma vallas sellist jõudu, siis me ei lase kellelgi siin niisama tegutseda,” põhjendab Andras Kaasik, miks ta Lemeksilt raha küsis ja hoiatab: “Folie seisukohalt on see märk teistele metsavarumisettevõtetele, Torma valda tulles peavad nad sellega arvestama.”
Paar päeva hiljem astub Kaasik Maalehe kontorisse, rullib Torma valla kaardi mu töölaual laiali ja seletab, miks ta Smagarilt raha nõudis.
Kaasiku sõnul on lugu lihtne: tema pole kaugeltki ainuke rahapressija.
“Kõige hullemad küsijad on hoopis kuni 20 hektari omanikud,” tõdeb ärimees. “Nemad pressivad raha välja.”
Kaasik ei jää paljasõnaliseks, vaid toob ka näiteid: “Tallinna maantee ääres maksime ühele vennale 15 000 krooni, Kaiu vallas 10 000. Korkmanile (kohalik metsaomanik – toim) maksime 10 000.”
See pole aga veel midagi. Rägavere vallas küsis üks naisterahvas Kaasiku sõnul talt mullu 200 000 krooni tagatisrahaks. “Seni kuni tööd käisid, oli raha notari deposiidis. Suurtel metsafirmadel polnud midagi teha. Selleks et Miila külas asuvate suurte lankideni jõuda, tuli naisterahva kinnistut läbivat teed pruukida.”
Selle taustal on Smagarilt lumise metsatee kasutamise eest nõutud 8400 krooni veel väike raha. “See on olematu summa,” naerab Folie MP ASi suuromanik Andras Kaasik. “Ma tegin selle summa enda väljasõitude ja kulutatud energia järgi.”
Üllataval kombel selgub, et kuigi Folie boss on ise pidanud metsatee kasutamise eest omanikele korduvalt raha maksma, osutus Elgi-Maret Smagar esimeseks, kellelt tema raha küsib.
Kalju Korkman on üks kohalikke kangeid mehi, kelle metsatükid Smagari naabruses asuvad.
Vana metsamees tunneb kohalikku metsakuningat Andras Kaasikut ülbe sellina, kellele on kõik lubatud.
Sõidan džiibiga sust üle
“Kui sa vedada ei lase, sõidan oma džiibiga teist üle,” kirjeldab Korkman kunagist kohtumist metsateel. Korkman istus toona oma Žiguli 01 roolis.
“Eks sa siis sõida, kui nii kõva mees oled,” ei läinud Korkman verest välja.
Põhjus, miks Kaasik närvi läks, oli lihtne. Korkman ei lubanud oma teelõiku kasutada.
Lugu ise oli lopsakas. Üks naaber oli Korkmani teed omavoliliselt pruukinud, pärast aga tema noorendiku enda laoplatsiks muutnud. Kuna naaber oli sinna veetud palgid Foliele müünud, tuli Kaasikul need Korkmani teed mööda välja vedada.
Maakohtu otsuse järgi tuleb tol naabril Korkmanile tema metsatee kasutamise eest edaspidi 2000 krooni maksta. Tõsi, lõplikku lahendust veel pole, asi läheb ringkonnakohtusse.
Pisiomanike võimalus
Aastatega on metsafirma boss Kaasik ettevaatlikumaks muutunud. “Me ei julge osta kinnistuid, mis on mõne erakinnistu taga,” tunnistab enam kui kümne tuhande hektari metsamaa omanik.
“Ostame neid kinnistuid, mis on kas riigitükkide taga või valla tee ääres,” seletab Kaasik. “Kunagi ei tea, mida eraomanik küsib.”
Andras Kaasiku sõnul on paljud vallad hakanud just sel aastal sõlmima teekasutusleppeid. “Tamsalu vald küsis sügisel tagatisrahana 30 000 krooni,” jutustab Kaasik.
Torma vald pole seda seni veel teinud.
“Vallateid lõhutakse samamoodi,” tunnistab abivallavanem Tõnu Uuna.
Uuna sõnul oleks mõistlik suurematelt teekasutajatelt nagu RMK või kruusavedajad, kes valla teid kõige rohkem lõhuvad, enne tööde algust tagatisraha sisse nõuda.
Seni on vald lõhutud teed omal kulul ära parandanud.
Kui tee on ka pärast kasutamist korras, kannab vald tagatisraha tagasi.
Kui ei, läheb see lõhutud tee remondiks.
“Lääne-Virus oli ühel vallateel 8 tonni märk ees,” jätkab Andras Kaasik. “Kui firma läks küsima, kas saaks märgi maha võtta, küsis vald 200 000 krooni.”
Folie suuromaniku sõnul ei jäänud firmal muud üle, kui kasvav mets kohalikule metsafirmale maha müüa. Tollel on lihtsam kohalike juhtidega maid jagada.
Kuigi ka Elgi-Maret Smagarile kuulub metsateest, mille läbimise eest talt raha küsiti, sadakond meetrit, ei kavatse naine sellega siiski teenima hakata. Kui ta oma teelõigu ühel päeval üles kaevaks, jääksid tema taga asuvad metsaomanikud kotti.
Andras Kaasiku sõnul tulnuks proua Smagaril enne tööde algust teda informeerida. “Väga alatu on ajakirjandust kaasata,” tõdeb ta. “Ise on selle jama tekitanud, aga läheb kaebama.”
“Politsei ütles mulle – leppige kokku,” ägestub Elgi-Maret Smagar. “Mina ei lepi pättidega kokku.”
Uno Feldschmidt, vandeadvokaat
Asjaõigusseadus sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.
Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel, ja kui kokkulepet ei saavutata, määrab kasutamise tasu kohus.
Tundub, et artiklis kirjeldatud juhul ei ole tegu tasuga tee kasutamise eest, kuna see tundub olevat ebamõistlikult suur ja põhjendamata.
Ka ei ole õigustatud omavolilise sisenemise eest nõuda 5000 krooni ja sellist tingimust keelaval sildil ilmselt ka ei olnud.
Tagatisraha on mõeldud selleks, et omanik soovib tagada tee kasutamisel selle korrashoiu. Kui tee kasutamine lõpeb ja teed ei ole kahjustatud, tuleks tagatisraha kasutajale tagastada ja “kuningatel” peaks ka olema nii palju väärikust, et seda teha.
Priidu Pärna, notar, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige
Kui maaomanik nõuab tee kasutamise eest tasu, tuleb jõuda kokkuleppele. Asjaõigusseadus ei määratle kahjuks tasu arvutamise alust ning see oleks ka raske.
Tasu võib ju sõltuda sellest, mis masinatega seal sõidetakse, kui intensiivselt, kui lähedalt eluhoonetele möödub tee, kui pikk on tee jne.
Kohtutes on arvukalt kohtulahendeid juurdepääsuõiguste määramiseks ja 2009. aastast kehtib siin ka lihtsam ning kiirem kohtumenetlus.
Kohus on tasu määramisel aluseks võtnud eri asjaolusid: maamaksu suurust, tehnovõrkude talumise tasu määramise metoodikat, linnades ka parkimistasu ja maa rendihinda.
Seetõttu ulatuvad praktikas kohtu määratud tasud paarisajast kroonist kuni tuhandete kroonideni aastas. Suurim tasu kohtus on olnud Tallinna vanalinnas määratud juurdepääsu osas 200 000 krooni aastas!
Selle loo puhul ei ole ju tasuks 8000 krooni, vaid suurem osa sellest on tagastamisele kuuluv tagatisraha, mis peab katma vajadusel tee lõhkumisel selle taastamise kulud. Metsa väljaveo puhul on väga palju näiteid, kus maaomanike heatahtlikkust on ära kasutatud ja teed lõhutud.
Seaduse kohaselt peab aga tasu nõudja lähtuma teise isiku suhtes hea usu põhimõttest ning mitte esitama ebamõistlikku tasunõuet, mille eesmärk on tegelikult juurdepääsu välistamine, võimuvõitlus või liigkasuvõtmine.
Asjaõigusseaduse § 68 kohaselt peab teeomanik arvestama ka naabrite huvidega. Kõige kindlam on leppida maaomanikega kokku teeservituudis ja kanda see ka kinnistusraamatusse – siis on tagatud, et sellistel tingimustel juurdepääsuõigus jääb püsima aastakümneteks.
Maaleht vabandab AS Folie MP ja Andras Kaasik’u ees seoses 16.12.2010.a. artiklis „Väljapressimine lumisel metsateel“ avaldatud andmetega. Maaleht ei ole piisavalt eristanud artikli allika Elgi-Maret Smagar poolt avaldatut ning toimetuse enda seisukohti. A. Kaasik ei ole toime pannud väljapressimist karistusseadustiku mõistes ning sündmust tuleb mõista tsiviilõigusliku vaidlusena. Sealjuures annab asjaõigusseadus tee omanikule õiguse küsida tee kasutajalt selle eest tasu. Artiklis A. Kaasiku suhtes kasutatud sõnad „pätt“ ja „väljapressija“ on ebakohased.
