Lustlik seltskond pidi tulevasele omavalitsuste ühinemisele rõõmsama noodi andma ja selle helgemat poolt näitama.

Kaks küla nimetasid end vigasteks pruutideks ja protestisid kõvasti, kuid sügiseks olid nemadki Kabala valla koosseisus koos Oisu vallaga suureks Türiks saanud.

Nüüdseks on suurühinemiseks nimetatud liitumine ajalugu ja elu edasi läinud.

Läbirääkimiste kohad muutuvad, kuid peamised vastuargumendid ja küsimused on alati peaaegu samad. Järgnevalt vaatame neist enimkõlanuid.

- “Meist saab siis täiesti ääremaa!”

Ääremaastumine on tihti esimene ühinemisvastane argument. Öeldakse näiteks: “Oleme praegu, mis oleme, aga siis ei jää siia midagi!” Just nii muretsesid inimesed kaheksa aasta eest Kabala vallas. Tõsiasi on see, et sealne põhikool on muutunud kuue­klassiliseks ning piirkonnas hulk inimesi vähem.

Viimane Kabala vallavanem Urmas Kupp ütleb, et kui lapsi juurde ei tule, ei aita kooli hoidmiseks ka oma vallast. Sama saatus oleks kooli tabanud nagunii.

“Palju tööealisi inimesi on läinud Soome, seda puhtalt raha pärast,” selgitab Kupp. Välismaale minejaid poleks ka oma vald kinni hoidnud, seda enam et see oleks olnud üks üsna kesine vald.

Vallamaja enam pole, kuid kohapeal on sotsiaaltöötaja ning Kupi hinnangul on tunduvalt elavamaks muutunud seltside tegevus. “Kas või selleks, et elu ei läheks halvemaks, oli seda liitumist vaja,” põhjendab Kupp.

Omapäi edasi minnes poleks olnud raha investeeringuteks ega õieti ka millekski muuks. Üsna ruttu tulnuks laenata, et üldse toime tulla. Praegu ollakse osa hästi toimivast vallast, mis omavalitsuste võimekuse edetabelis kuulub esimese veerandi hulka.

- “Siis lähevad kõik ära!”

Eesti rahvaarv on kahanenud viimased 20 aastat ja kahaneb prognooside kohaselt veel pool sajandit. Rahvaarv on vähenenud kõikjal peale Tallinna, Tartu ja Tallinna lähiümbruse valdade. Suur hulk eestlasi on üksi või suisa peredega koos kolinud välismaale ja ehitavad uut elu seal.

Samas pole näha, et ühinenud valdadest oleks ära läinud rohkem inimesi kui sealt, kus ühinemisi ei toimunud. Pigem vastupidi – regionaalministri tellitud elanikkonna rahulolu uuringust selgub, et kõige enam rahvast käib välismaal tööl Läänemaalt. Seal piirkonnas on olnud aga vaid üks ühinemine – 1999. aastal liitusid Lihula linn ja vald.

- “Vallamaja kaugel, asjaajamine keerulisem!”

2005 ühinesid Lehtse vald Järva­maalt ja Saksi vald ning Tapa linn Lääne-Virumaalt Tapa vallaks.

Tosin aastat Saksi valda juhtinud Arvi Palmsalu ütleb, et eks väikses vallas on suhtlemine ladusam, inimestel kergem vallavanemal nööbist haarata.

Enamasti puudutavad need mured aga argielu, mille lahendamiseks on suuremates valdades oma ala asjatundjad. Olukorda, kus väikese omavalitsuse juht parandab viltuseid postkaste, vahetab pirne ja teeb kõike muud, ei saa pidada jätkusuutlikuks. Või näitlikult küsides: kas keegi hakkab helistama Eesti Energia juhile Sandor Liivele, kui majast elekter ära läheb?

“Suuremal vallal on rohkem võimalusi palgata häid asjatundjaid, kes on omal alal tõesti pädevad,” ütles Oru valla volikogu esimees Andres Kampmann, kui selgitas, miks nad detsembris tegid Ridalale liitumisettepaneku.

Asjatundjate küsimus tõusis teravalt viimastel kehvadel aastatel, kui paljud omavalitsused pidid rahapuudusel ridu hõrendama. Praegu on kaetud vaid kõige vajalikumad ametikohad ja oma ala spetsialiste ei saa omavalitsused endale lihtsalt lubada.

- “raha läheb suurtele, meil ei lükata lundki!”

Parim näide selle väite juurde on endine Lehtse vald oma kultuurimajaga, mille kaasajastamine ühinemislepingusse sisse kirjutati. Raha läks tööks 6,5 miljonit krooni. Direktor Leelo Jürimaa sõnul polnud aga enne ühinemist raha enam mitte millekski, asutused tülitsesid saja krooni pärast. “Juurde tulemas polnud kuskilt, ainuke võimalus oli teistelt ära võtta,” meenutab ta.

Võimalust, et Lehtse oleks ise maja korda saanud, pole. Inimesed leppisid kehvade oludega, istusid teatrietendustel viltidega ja talusid vapralt tugevama tuulega sisse lendavat lund. Nüüd on maja soe ja puhas, tegevus käib kõigil nädalapäevadel. Jürimaa ütleb, et Lehtse on seni ainult võitnud. “Kõik asutused on alles, raamatukogu remonditi, teed ja valgustus on paranenud.”

Kartus jääda suure selja taha on Jürimaa meelest liialdatud. Pealegi on sellele rohtu – tuleb valida volikokku inimesed, kes piirkonna hääle suures vallas kuuldavaks teevad.

Endised väikesed vallad on siiani silma paistnud kõrge valimisaktiivsusega, mille põhjuseks ongi soov saada oma inimesed volikokku. Kui see õnnestub, väheneb suures volikogus ka võimalus, et otsustamisõigus on piiratud ringi käes.

Saarde, Suure-Jaani, Tapa ja Türi valdade näitel tehtud uuring näitab ka, et suurenenud on volikogude professionaalsus.

- “Saame võõra nime ja kaotame oma näo!”

“Ja mis selle uue valla nimeks ka saaks?” küsisid hiidlased kohe, kui esile kerkis võimalus Kärdla ja Kõrgessaare ühinemiseks.

Nimeküsimus on uue valla loomisel elanikele äärmiselt oluline. Seda, et omast ilma jäämine kunagise õitsva maakoha justkui sootuks maa pealt kaotaks, kardetakse kohutavalt.

Nime üle ollakse valmis vaidlema tundide kaupa. Näiteks Ridala vald tekitas Haapsalu inimestes tugevaid emotsioone, kui arvas, et ühinedes peaks uus vald saama nime nende järgi.

Tugevate kogukondadega piirkondi sellised mured ei paina. Kes oskab joonelt öelda, millises omavalitsuses asuvad endale tublisti tuntust kogunud aasta külad Kuhjavere ja Prandi?

Samas tõmbab inimesi kindlasse piirkonda just kogukondlik tugevus. Nii polegi nimetatud külades praegu müügil ühtki maja.

- “miks meie peame teiste suurt laenu maksma?”

See argument on kõlanud vist küll kõigi ühinemiste puhul, kuid hiljem päevakorralt kadunud. Kui rahakott ühine, pole enam “teie ja meie” raha, suurema summaga on võimalik korraga ära teha sellised tööd, milleks enne võimalust ei olnud.

Omavalitsuste võimekuse tabeli lõpuosa valdades öeldakse tihti, et võlgu ju pole ja hakkama saadakse, milleks siis selline edetabelikoht!

Ent mida suudab võlgadeta omavalitsus teha selleks, et tulla appi rängalt kerkinud kommunaalteenuste hindadega hädas elanikele? Soojustada maju? Uuendada soojatrasse?

Millal tehti viimati midagi ennetavalt, et napp raha ei kuluks tulekahju kustutamisele?

- “Me ei saa ikka aru, mis kasu sellest on!”

Sel suvel algasid ühinemisläbirääkimised Kõue ja Kose vahel. Need olid Eestis enneolematul tehnilisel tasemel – rahvakoosolekuid kanti netikaameratega reaalajas üle, otse oma kodust diivanilt oli võimalus arutellu sekkuda või küsimusi küsida. Ka paljude teiste liitumiskõneluste juures olnud inimgeograaf Rivo Noorkõiv ütleb, et sellisele tasemele jõuti Eestis esimest korda.

Lisaks saadeti rahvale postiga koju ühinemislepingu tekst. “Kokku oli vähemalt 38 tundi kohtumisi, mida netis üle kanti. Ja tulemus? Ma saan kirja, kus inimene kurdab, et temaga pole keegi rääkinud!”

Noorkõivu sõnul järeldub sellest, et asju polegi võimalik arutada nii, et kõik inimesed rahule jääks. Oma hirmude või eelarvamuste tõttu jäävad nad lõpuni positsioonile, et lahtisi otsi lõpliku otsuse tegemiseks on ikka veel liiga palju.

Ka küsitakse sama teema raamides meelsasti: “Mis kasu on sellest, kui liituvad kaks vaest?” Sellele võiks vastata toonis, et siis on üks vaene vähem, kuid tegelikult oleks hea küsida hoopis nende vaeste omavalitsuse juhtidelt, milline on valla või linna rahvastikuprognoos ning võimalused kodanike elujärje parandamiseks.

- “Kuhu meil kiiret on!”

“Kas peame just selle rongi peale jõudma? Aitab ka, kui jõuame järgmise peale!” arvas Ridala volikogu liige Valli Endre, kui otsustati Põhja-Läänemaa läbirääkimistel mitte kiirustada.

Viljandi vallaks saavate Paistu, Pärsti, Saarepeedi ja Viiratsi ühinemiskomisjoni esimehe Kaupo Kase sõnul on aga just aeg see, mis kannustab.

“Me ei ela ilmas üksi, peame hoidma pilku ka muul maailmal, kus käib samuti linnastumine. Peame toime tulema kahaneva arenguga, kujundama oma piirkonna nii tugevaks, kui suudame ja arvestama, et keegi teine seda meie eest ei tee.”

Aeg on Kase sõnul oluline juba seetõttu, et otsuseid mitte edasi lükata. “Läbirääkimised on keerukad ja rasked, kuid see tasub end ära. Meie usume, et tänu sellele oleme 5 ja 10 aasta pärast paremas olukorras, kui igaüks ise jätkates,” lisas ta.

Milline on aga garantii õnnestumiseks? “Aga mis garantii on naisel, kellele mees abielludes igavest armastust tõotab?” küsib Kase vastu.

Ent hirmude nimekiri poleks täielik veel üheta – ametnike hirm töökoha pärast. See mure kannab küll tihti mõnd muud rüüd, kuid kui ühinemisvastased ametnikud hakkavad kodanikke väga musta tulevikuga hirmutama, maksaks küsida, kas see või too muretseb rohkem enda või piirkonna pärast.

“Peamine on, et suudetaks oma ninast kaugemale vaadata ja mitte hakata rehepappi tegema,” ütleb Tapa vallavanem Alari Kirt. “Kui asju mõistlikult ajada ja lollusi mitte kokku leppida, saab ka edukalt ühineda.”



PLUSSID JA MIINUSED

Edu ja õnnestumised

- Suurem eelarve annab võimaluse
investeeringuteks ja võimaldab tulevikku paremini planeerida.

- Piirkond muutub loogiliseks tervikuks.

- Haldusvõimekus kasvab, tööle saab võtta oma ala asjatundjaid. Sellega muutub
juhtimine efektiivsemaks.

- Paranevad ametnike töötingimused.

- Valla pakutavate kommunaalteenuste
tase võrdsustub.

- Asjaajamine läheb ettevõtjasõbralikumaks.

- Valitsemiskulud vähenevad.

- Seltsitegevus hoogustub, kodanikuaktiivsus kasvab.

- Volikogude professionaalsus tõuseb.

- Teenuste kvaliteet, samuti nende
kättesaadavus paraneb.

- Raha on võimalik rohkem suunata
kultuurile ja spordile.

Hirmud ja vastuväited

- Volikokku saavad teise valla inimesed,
kes ei tunne kohalikke olusid ja ei esinda meid ning võim kaugeneb rahvast.

- Koolid ja postkontorid pannakse kinni,
bussid meile enam ei sõida ja lund ka
ei lükata, külaelu hääbub.

- Kommunaalteenuste hinnad tõusevad
ja elu läheb kallimaks.

- Raha kulutatakse vaid keskuse tarvis, neist väljapoole raha ei anta, lisaks peame hakkama maksma teiste võlgasid.

- Vallamaja jääb kaugele, administratiivkulud kasvavad ja asjaajamine läheb keerukaks. Bürokraatia kasvab.

- Kaotame oma identiteedi, meie häält pole enam kuulda.

- Ametnike hirm kaotada oma töökoht.

- Miks sellega nii kiire on ja kas üldse on tarvis ühineda?



TSITAAT ISESEISVUSPÄEVA KÕNEST

Toomas Hendrik Ilves elust maal

“Me peame, ilma paatose ja populismita, jõudma kokkuleppele, kuidas korraldada elu maal, et ettevõtlus seal toimiks; et inimesed, kes tahavad maal elada, ei teeks seda oma perede ja heaolu arvelt. Elada Eesti mis tahes kohas ei tohi olla kangelastegu. Ning samuti, mida, kui üldse, saame teha, et ei kahaneks meie ühendused nii sisemaal kui ka välismaailmaga.”