Sama on leidnud ka 1400 elanikuga valla rahvas. Miks siis muidu on ta alati valimistel palju hääli saanud ja volikogu poolt valda juhtima pandud.

“Tegelikult on meil väga lahe vald, mõnus rahvas, ja valla nimigi on kõige lahedam,” naerab Tobreluts. “Lisaks oma valla elanike toetusele saab sellist tööd nii pikalt teha aga vaid siis, kui sul on perega kodus normaalsed suhted, sest sageli on kinni ka õhtud.”

Kui ajas 27 aastat tagasi minna, algas kõik pudru põhjakõrbemisega.

Noor naine oli jõudnud EPA lõpetamise järel vaid paar aastat ümbruskonna majandites kartulikasvatusagronoomina töötada ja oli parasjagu oma teise lapsega, poisipõnniga lapsepuhkusel.

Ühtäkki koputati koduuksele. Koputajateks toonane rajooni täitevkomitee esindaja ja kolhoosi esimehed. Nood tegid Tobrelutsule ettepaneku kandideerida külanõukogu esimeheks. Pereemal läks puder hoopis meelest ning see kõrbeski põhja.

“Tagantjärele arvan, et tegin õigesti, kui nõustusin. Mulle meeldib see töö,” tunnistab Tobreluts nüüd.

Tunnustuseks auto

Kevadel 1985 valiti ta toonase nimega Mustajõe külanõukogu saadikuks ning sealt omakorda külanõukogu esimeheks. “Siis oli külanõukogus vaid kaks inimest – esimees ja sekretär, isegi koristajat ei olnud, selle töö tegi ka sekretär ära,” meenutab Tobreluts. Praegu on ametis kaheksa töötajat.

Nüüd räägitakse, et raha on vähe, kuid tollal seda peaaegu polnudki. Esimesi töid, mis ta ette võttis oli kabinetti uue tapeedi ostmine ja selle seina kleepimine. Et ilusam oleks.

Külanõukogu esimehena käis Tobreluts ise põllumajandusmakse korjamas, loomi loendamas. Kodudes käimine õpetas inimesi tundma, sest igaüks tahtis ka juttu puhuda. Mingil ajal teadis isegi kõigi inimeste isanimesid ja sünnipäevi.

Kui mõne aasta möödudes hakkas elu Eestis uusi pöördeid tegema ja külanõukogud valdadeks muutuma, võttis Tobreluts eesmärgiks see kiiresti ära teha.

Valitsus oli välja kuulutanud, et esimesed kümme valla õiguse saanut saavad sõiduauto.

6. detsembril 1990 kaitseski Laheda vald oma õigused ja oli täpselt kümnes.

“Et see õnnestus, oli omajagu eneseületamine, aga oli ka uhke tunne saada oma tööle tunnustus,” meenutab Tobreluts.

Vallaks saamisel oli kõneks ka nimi. Laheda nime kandis vald alles aastast 1936. Enne seda oli olnud Aleksandri vald – seegi nimi jooksis aruteludest läbi.

Eestis ei ole vähe valdu, kus vallavanemad vahelduvad vaat et kiiremini kui aastaajad. Lahedal aga on Tobreluts paigas kui raudnael, volikogus pole isegi nagistamisi kuulda olnud.

“Eks ole ikka vahel ka ütlemisi olnud, aga need on kõik olnud edasiviivad arutamised, ei ole olnud kellelegi ära tegemised,” räägib Tobreluts.

Retsepti, miks ta nii kauaks ametisse on jäänud, pole. Eelkõige olevat selles töös vaja tahtmist ja usku endasse ning mõtlemist palju aastaid ette. “Raudne leedi ma nüüd küll ei ole, lasen oma töötajatel vahel ikka pähe istuda ka, aga mulle meeldib, kui asjad on pidevalt hästi, mitte hooti hästi,” lausub Tobreluts.

Samas kinnitab ta, et ei salli tegemata töid. Teeb need vahel teiste eestki ära.

Naised, julgust rohkem!

Kui Tobreluts külanõukogu etteotsa sai, oli enamik tema kolleege naised. Nüüd on ligemale paarisajast vallavanemast vaevalt kümnendik naised.

Seletust pole raske leida. Külanõukogud olid väga tsentraliseeritud. Vallavanemal on aga juba sellist võimu, mis mehi seda ametit himustama paneb. Samuti pole palk enam niru.

Naised peaks Tobrelutsu sõnul aga Eestis julgemad olema juhitööd vastu võtma. Neid võiks kas või tema enda näite varal julgustada.

“Kui sa ei proovi, siis sa ei teagi, kas tuled toime. See on sama nagu esimest korda uue toidu tegemisega, et kas on julgust teha, aga enamasti tuleb hästi välja,” teab ta omast käest, olles muide ka köögis imetegija.

Mõnes mõttes on naisjuhtidel raskem kui meestel. Ei, mitte saunapidude pärast.

Raskem on hoopis, et naine tahab alati olla kena, ilus, peab enda eest rohkem hoolitsema. Mees vahetab õhtusele vastuvõtule minnes töölt tulles särgi ja lipsu ning on kena mees jälle.

Mingil hetkel on ta ka aruteludel tundnud, et kui mees ütleb sama mis naine, võetakse meest tõsisemalt. “Aga muidu vahet ei ole, tänapäeval võetakse mehi ja naisi ikka väga võrdselt juba.”

Lahedal on naiste ja meeste vahel võrdsus majas. Kui volikogus on kaheksa meest ja kolm naist, siis vallavalitsuses kaks meest ja kuus naist.

Kauaaegseim vallajuht ei salga, et aeg-ajalt on tal tunne, et tiivad kannaksid teda ka kõrgemale. “Olen Riigikogu valimistel alati olnud ringkonnas igavene teine ega pääsenud parlamenti, ju ma siis olen loodud oma valda kodu lähedale rahvast teenima,” naerab ta.


ELUKÄIK

Sirje Tobreluts

Sündinud 8. detsembril 1954

Haridus

Olustvere sovhoostehnikum, agronoom 1977

Eesti Põllumajandusakadeemia, agronoom 1982

Töö

Põlva rajooni majanditevaheline kartulikasvatusagronoom 1982–1984

Mustajõe RSN TK esimees 1985–1990

Laheda vallavanem 1990–

Ühiskondlik töö

Põlvamaa Omavalitsusliidu juhatuse esimees 1994–1998

Eesti Maaomavalitsuste Liidu juhatuse ja volikogu liige 2003–2005

Euroopa Regioonide Komitee liige 2004–2007

CLRAE (Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongress) põhiliige 2011–

Erakondlik kuuluvus

Mõõdukad, hilisem Sotsiaaldemokraatlik Erakond 1999. aastast

SDE Põlvamaa piirkonna juht

Pere

Abielus, kaks täiskasvanud last, kahekordne vanaema

Tunnustus

Valgetähe IV klassi teenetemärk 2006



Kauaseid vallavanemaid*

Arno Peksar, Hanila, alates aastast 1989

Kalevi Kaur, Kolga-Jaani, 1990

Aarne Laas, Laekvere, 1991

Jüri Ellram, Imavere, 1991

Ene Saar, Paistu, 1991

Enn Karu, Kernu, 1993

Ülle Kiviste, Kaiu, 1993

Tiit Tõnts, Antsla, 1993

* Ilma vaheajata

Allikas: Eesti Maaomavalitsuste Liit, Antsla vallavalitsus